Katkend Siret Campbelli Drakadeemia lõpukõnest 21.09.24. See osa, mis vastab küsimusele „Miks Drakadeemia lõpetab?“

Siht

Käesoleva aasta 26. septembril saaks Drakadeemia 16-aastaseks. Aga me lõpetame oma tegevuse täna, 21. septembril, seega veel 15-aastastena. Minu jaoks sai Drakadeemia alguse küll juba üle 18 aasta tagasi. Ma õppisin siis Londonis lavastajaks ja dramaturgiks, mul oli kindel plaan tulla tagasi Eestisse ja esimese tööna tahtsin lavastada mõne kodumaise autori näitemängu. Laenutasin toonasest Eesti Näitemänguagentuurist (tänasest Eesti Teatri Agentuurist) hulga uuemat näitekirjandust ja süvenesin.

Sain peagi aru, et mitte ükski tekst mind ei kõneta. Aga miks? Murdsin pead pikalt, kuni lõpuks tuli arusaamine näidendite tiitellehtedelt – kõigi näidendite autorid olid keskealised mehed. Nende näidendite maailmavaade, teemad ja tonaalsus olid sellised, mis mind noore naislavastajana ei kõnetanud absoluutselt. See olukord tundus mulle väga kummaline, kuna ma olin ometi laias maailmas näinud, et naised võivad ka kirjutada! Noored võivad ka kirjutada!

Sain siis aru, et pärast õpinguid Eestisse tagasi tulles on mul kaks varianti. Esimene variant: ma hakkan ise väga palju näidendeid kirjutama. Teine variant: ma koondan kokku grupi inimesi, kes tahaksid teatrile kirjutada, kuid kellel puuduvad selleks tööriistad, me töötame terve hooaja koos ja neist igaüks kirjutab koolituse lõpuks näidendi. Sellise näidendi, mis oleks huvitav materjal teatripraktikutele, mida lavastajad tahaksid lavastada ja mis töötaks tänase ja homse teatri kontekstis. Ilmselge ju, kummast variandist teatripilt kiiremini ja mitmekesisemalt rikastuks.

Ma vist ei osanud siis veel nii suurelt unistada (või ehk ulja noorena just oskasin?), aga minu eesmärgiks sai see, et Eesti näitekirjanduses kõlaksid enamad hääled, maailmavaated ja laiem elukogemus. Vaadates täna tagasi sellele, mis on viimase 16 aasta jooksul näitekirjandusmaastikul toimunud, võin öelda, et see eesmärk on saavutatud. Kindlasti mitte ainult Drakadeemia tegevuse tulemusena, aga olen veendunud, et meie kursused, meie tegevus ja eksistents on aidanud kaasa muutusele.

Tänasest meelelahutusest

Kas eesmärk sai saavutatud ja nüüd pole enam mõtet edasi tegutseda? Ei, asi ei ole selles. Aeg läheb edasi, teadmisi tuleb juurde ja kõike saaks edasi arendada. Aga aegade muutusega muutuvad ka suuremad süsteemid ja mina enam ei ole mõningate muutustega nõus. Kõige suurem muutus on meie maailma tempo. Ja täpsemalt – pealiskaudsus, mille tingib kiirus. Ma tean, et maailma kiirusega seotud mure on inimkonnal olnud aastasadu, aga tänaseks on see minu isiklikult tunnetatud tõde ja nüüd selgitangi, kuidas täpsemalt.

Täna me tahame näha kõike, kogeda kõike, saada väga paljust osa. Pidevalt on tunne, et jääme millestki ilma, sest kuigi saame osa väga paljust, siis toimub ju nii palju veel. Kõike ei jõua. Kiire on! Väga kiire! Me elame maailmas, mis on justkui üüratu rootsi laud, kus me kahmame endale sushit, makarone, hapukapsast ja kreemitorti. Me saame ampsu siit, teise sealt. Me ajame seda kõike endale näost sisse. Mis selle kõige tulemus on? Kõhuvalu. Aga see on vaid metafoorne kõhuvalu. Tegelikult mõjutab see laiemalt meie vaimset ja füüsilist tervist.

Mida kõike meile siis kultuuris ja meelelahutusvallas pakutakse? Möödunud aastal toimus Eestis 7172 teatrietendust (keskmiselt 20 etendust päevas). Teatrikülastusi oli 1,3 miljonit. Viimaste aastate statistika kohaselt antakse igal aastal välja üle 3000 raamatu. Aastal 2022 oli kinolevis 349 filmi (seansside arvu ma ei tea) ja anti 3288 kontserti. Lisaks on muuseumites toimuv, näitused, aktsioonid ja palju muud. Oleks huvitav, kui mõni matemaatik arvutaks kokku kogu pakutava kultuuri mahu ja jagaks selle ühe inimese ühe aasta vaba aja minutitega. Ma tõesti tahaks teada, kui palju ma peaksin minutis tarbima, et olla kõigega kursis.

Igasugused kursused on tänapäeval üks meelelahutuse alaliikidest. Inimesel on valida, kas ta läheb kinno või tuleb kursusele. Kui küsida osalejatelt, kui pikad kursused võiksid Drakadeemias olla, olen juba viimased kolm aastat saanud vastuseks, et oleks hea, kui tunnid toimuksid ühel või kahel korral. Rohkem on lihtsalt väga keeruline oma elu planeerida. Kiire on.

Aga mida saab üks kursus ühe või kahe korraga pakkuda? Ma saan juhendajana teha nii, et meil on kõigil mõneks tunniks hästi tore ja siis läheb igaüks tagasi sinna rootsi lauda uute elamuste järele. Ma ei näe, et selliste kohtumiste tulemusena inimeses midagi päriselt muutuks või et ta päriselt oskaks midagi paremini.

Võrdluseks võin tuua, et Drakadeemia esimestel aastatel oli kursuse pikkuseks üheksa kuud. Tunnid toimusid igal laupäeval. Osalejad käisid kohal ka kõige kaugematest Eesti nurkadest. See polnud probleem. Ja ma ei arva, et kõik peaks olema nii, nagu aastal 2008. Drakadeemia on muutnud oma vormi, olemust ja muid keskseid elemente aastate jooksul, hoidnud kinni kesksetest põhimõtetest, aga pakkunud osalejatele seda, millest nad on unistanud ja sellises vormis, nagu osalejatele mugav on.

Meie elamuste rootsi laud on võimas. Lisaks kultuurile ja meelelahutusele on ju veel kõik ülejäänud eluvaldkonnad. Nii palju nii põnevat toimub koguaeg ja igalpool. Aga ma näen, kuidas võimetus kõigega kursis püsida väsitab ja millist mõju see inimesele avaldab. Ja ma tundsin, et on midagi, mida mina saan ära teha, ma otsustasin Drakadeemia tegevuse lõpetada.

Tähendusrikas taandumine

Ma ei ole nõus minema kaasa meie maailma kiiruse ja sellest tuleneva pealiskaudsusega. Seega ma astun sammu tagasi ja teen nii, et Drakadeemia ei saa enam pakkuda inimestele veel kursusi, kus käia, ega tegevusi, millega ennast siduda.

Kui hiljuti sellest fenomenist Kaarel B. Väljamäega rääkisin, ütles ta, et mida ma teen, on tähendusrikas taandumine. Kaur Riismaa pakkus sünonüümiks „loov loobumine“. Ma kirjutan mõlemale variandile sisuliselt ja inimlikult alla. Taandumisega ma loon tähendust juurde või vähemalt annan võimaluse selle tekkele. Loobumine on midagi, mis saab olla loovaks ja edasiviivaks jõuks nii minu, mu kolleegide kui kursuslaste jaoks.

Kui tänases päevas midagi õppima peaks, siis on see aegluse kunst. Küllap vajadust on ära tabanud teisedki, aga Keithy Kuuspu kuulutas EKA Avatud Akadeemia raames välja kursuse „Aeglustumine kui kunstiline valik“. Ma ei tea, kas selle gruppi miinimum osalejate arv tuli kokku, aga ühismeedia vahendusel igatahes paar nädalat enne kutsuti huvilisi registreeruma, kuna piisavat arvu koos ei olnud. Võimalik, et inimesel oli liiga kiire, et registreeruda. Ja paraku võibki selline koolitus olla veel liiga punk, et huvilised kokku saada. Aga võibolla ei peagi koolitusele minema. Võibolla proovi lihtsalt aru saada, kas see kõik üldse on sinu jaoks probleem.