Aire Pajuri näidend (test)

Mati katab lauda, toob pudeleid, paneb pokaale ja viinapitse. Kõrvaltoast kostub muinasjutu lugemist.

Mati: Helen!

Helen: Jaaah, tulen, tulen.

Helen tuleb kõrvaltoast.

Helen: (naerdes) Mul tuli endal uni peale, peaaegu oleksin tukkuma jäänud. Aga lastel on see „Lumivalgeke ja Roosipunane“ nii peas, et kui ma mõtlen, et loen natuke lühemalt, siis kohe ütlevad, et ei ole nii – seal tuleb veel see ja see.

Mati teeb Helenile lähenemiskatseid, tahab teda suudelda ja ajab kätt kleidi alla.

Helen: Oota, ära praegu… Lapsed ei maga veel. Kohe on külalised siin.

Mati: Jõuame enne… Lähme kööki.

Helen: Ei, oota, ära… (Puikleb end vabaks)

Mati: (Heleni keeldumisest vihane) Pead sa neile igal õhtul lugema, oskavad juba ise ka lugeda. Too kahvlid ja noad, mis sa venitad, ega ma kah kõike ei jõua.

Helen: Neile meeldib, kui ma ette loen. Ma ju ütlesin, et loen ära ja tulen appi.

Mati: Kaua sa neile ette loed?! Pärast ei taha nad enam üldse ise lugeda.

Helen: Ah, ära hakka. 

Mati: Miks sa tule põlema jätsid?

Helen: Sa tead, et Kristjan kardab pimedat.

Mati: Palju ma olen sulle öelnud, et ta peab harjuma pimedas magama jääma.

Helen: Lase olla. Saab suuremaks, küll harjub pimedaga ka.

Mati: Mida sa tast nunnutad. Mine kustuta tuli ära.

Helen: Ei lähe.

Mati: Mine kustuta tuli ära.

Heliseb uksekell. Mati läheb avama. Tulevad Merike ja Kaupo. 

Kaupo: Noh, vana peer. (Ulatab pudeli) Ole siis meheks.

Mati: Mis kurat, vana peer! Ma teen sulle iga kell käesurumises ära.

Helen: Tere, jõudsitegi.

Merike: Tere. Kuulge, ärge hakake kohe oma surumisega pihta. Palju õnne! (Kallistab Matit ja ulatab kingituse, Mati annab Merikesele musi huultele. Merike ja Helen kallistavad tervituseks.)

Kaupo: Matile ei anna rahu, et sai minu käest pähe. (Musitab Helenit, Mati näeb seda, näoilme muutub)

Mati: Sa tegid sohki. Anna oma mantel. (Aitab Merikesel mantli seljast, annab talle väikse laksu tagumikule) Vaat kus naisel on trimmis kann.

Kaupo: Ei teinud sohki, sa oled kehv mees, muud midagi. Merike käib jõusaalis, ta teeks ka sulle iga kell ära.

Mati: (Kahemõtteliselt) Noh, Merike, teed mulle ära või? (Kaupole) Kurat, mees, tule välja, kohe vaatame, kes on kehv mees. (Helenile, püüab säilitada naljatooni) Naine, tee laud puhtaks. Näed, mõni naine jõuab jõusaaliski käia.

Helen: Ei hakka praegu siin midagi suruma, küll te pärast surute.

Mati: Ma ütlesin, tee laud puhtaks. (Külalistele) Ega ta pole jõudnud veel lauda kattagi. Naistel ju sada muud tegemist, selle asemel et midagi asjalikku teha. (Helenile justkui naljatoonil) Noh, siva, siva, liiguta ennast.

Merike: Kuulge, ärge nüüd hakake praegu siin madistama.

Mati: Ma näitan talle kehva meest. (Helenile) Kui sa ka jõusaalis käiksid, jõuaksid end kiiremini liigutada (naerab, vaatab heakskiitu ootavalt teiste poole).

Merike tunneb end ebamugavalt, aitab kiiresti Helenil ühe lauanurga vabaks teha. Mehed suruvad kätt. Esimese raundi võidab Kaupo.

Mati: Kurat, mul oli halb asend, ei saand õiget tunnetust kätte. See käsi, pagan, eelmisel korral sai vist veits viga. Teeme veel ühe.

Kaupo: (naerab) Jajah, sai jah sul viga. Mis kuradi tunnetus. Sa kas võidad või oled luuser, mees.

Suruvad veelkorra, napilt saab Mati võidu.

Mati: Noh, kes on luuser, kes on vana peer! Ma teen sulle iga kell ära! Sitakott oled. Selle peale võtame.

Helen: Tasem, lapsed magavad. (Läheb paneb lastetoa ukse kinni)

Kaupo: Oota, teeme veel ühe.

Mati: (Helenile) Mis magavad – las lapsed kuulevad, kuidas isa siin sitakottidele tuule alla teeb. (Kaupole) Ei tee, mina võitsin. (Helenile) Naine, pane taldrikud lauale. (Kaupole) Kes viimasena peale jäi, see on võitja.

Kaupo: See pole aus, kolm korda teeme – kes kolmanda võidab, see on võitja.

Mati: Mine perse, mina võitsin. Helen, saab juba süüa või?

Kaupo lööb käega. Helen katab laua, toob salatid. Mati valab viina, naistele veini.

Helen: Sa šampust ei ostnudki?

Mati: Kesse šampust joob.

Helen: Mina joon.

Mati: Jood viina või veini. Näed, Merike ei pirtsuta. Kõlbab sulle ka vein.

Helen: Kas ma toon hapukurki kah?

Mati: Mine too jah, sa oleks võind juba enne tuua.

Helen läheb kööki, tuleb tagasi.

Helen: Ma ei saa purki lahti.

Mati: Jõusaalis on vaja käia. (Naerab, vaatab teiste pole heakskiitu ja naeru oodates, tõuseb)

Helen: (sarkastiliselt, samas püüdes seda peita) Küll sa oled armas.

Mati: Nagu alati, kallis. Teen sulle mõnu väljast ja seest. (Nühib ennast naise vastu, kui temast möödub)

Kaupo: Einoh, ma ütlen – kui see Reformierakond selle skandaali peale ka põhja ei lähe, siis pole maailmas õiglust ollagi.

Merike: Kus maailmas enne see õigus on olnud?

Kaupo: Kurat, see ajab hinge täis – teevad sigadusi ja mitte keegi ei vastuta.

Helen: Täitsa õige.

Mati: (tuleb köögist) Kes teeb sigadusi?

Kaupo: See kuradi Reformierakond.

Mati: Ah see.

Kaupo: See jah. Istuvad pukis ja ajavad sellist vahtu, et keegi ei tea, pole näinud, pole teinud, pole olnud. Rahvas ainult lömitab.

Mati: Kes sul siin lömitab?!

Kaupo: Kõik lömitame.

Merike: Kuule, ega need reformikad pole hullemad kui see Keskerakond.

Helen: Jah, Keskerakond on veel hullem. Üks sahker-mahker käib igal pool, ega ühtegi puhast poissi polegi.

Mati: Ah või puhast poissi polegi? Noooh, mina olen päris puhas poiss. Mis sa arvad, ah? (Püüab naisele seksuaalselt läheneda)

Helen: (tõrjub eemale) Ära tee. Saad aru küll. 

Mati: No mis on nüüd – pipardame, jah?

Kaupo: Sa paned need nüüd ühe pulga peale või? Arvad, et Reform on õige mees?

Merike: Vahet ju pole. Pada sõimab katelt – ühed mustad mõlemad. Aina üks vassimine, mustamine ja valetamine käib.

Helen: Jah, võta ükskõik kumba – ikka on mingid skandaalid ja jamad.

Mati: See on poliitika – kogu aeg otsitakse teiste kappidest luukeresid ja võimalusi teisi maha teha. Mis sa arvad, et ajalehed ei keeruta tolmu eimillestki üles? Kõik on müüdavad. 

Helen: No ega nad ei keeruta, kui asjal tõepõhja all ei ole.

Kaupo: Tõepõhja pole vajagi – piisab sellest, kui õhku visata väike 

skandaalimaiguline vihje, ja kõik lähevad raginal rünnakule.

Mati: Poliitika on kuradi räpane värk. Igaüks tahab oma taskud nodi täis ajada, rahvas las vireleb. Suured saksad liigutavad miljoneid siia-sinna kuni nad on kadunud – muidugi väljamaa pankadesse muretuks vanaduspõlveks – ja mitte kedagi ei koti! Pärast on veel õiged mehed pealegi! Aga mõnel siin pole sellest sooja ega külma – valib ikka neid sitapäid.

Helen: Nojah, aga kedagi tuleb ju valida.

Mati: Ma ütlesin sulle, et neid ära vali.

Helen: Mina valisin isikuid. Valin ju ikkagi neid, kes on asjalikud ja kes on ennast heast küljest näidanud.

Mati: Kes kurat sul siin ennast heast küljest näitas? Kõik nad on kuradi sitapead.

Helen: Mitte rohkem kui teised.

Kaupo: Nojah, ega raske on valida ka – kõik ainult lubavad. Tulevad uued võimule, hakkavad omakorda taskuid täis toppima – praegused vähemalt vast ei taha enam raha.

Merike: Looda sa!

Mati: Mida sa õigustad? Kurat, ma ütlesin talle, et reformikaid ei vali, aga ta ikka, raisk, valis.

Kaupo: No mis sa pröökad. Kurat, ega tema ainukesena ei valinud.

Merike: Kui poleks valinud reformikaid, siis oleks võimul olnud keskerakond – vahepealseid võimalusi ei ole. 

Kaupo: Teiste esindatus oli nii väike, et need poleks niikuinii võitnud.

Mati: Mida kuradit sa õigustad minu naist? Mida sa, kurat, poed talle?

Kaupo: Ma ei õigusta, kurat, rahune maha. Ma räägin, nagu asi on.

Helen: Kullakene, palun ole nüüd ometi mõistlik. Keegi ei õigusta mind. (Püüab meest silitada).

Mati: Mis kuradi kullake ma sulle olen. Hoia minust eemale.

Helen: Rahune maha.

Mati: Ma sulle rahunen. (Kaupole) Sina, raisk, hoia minu naisest eemale.

Kaupo: Kuule, ole normaalne, mees!

Merike: Lõpeta ära. Iga kord üks ja sama jama.

Mati: Mis on, kurat, ei meeldi midagi või?

Merike: Mis sul viga on, mida sa norid?

Mati: Mida ma norin, kurat. Tule siia, tibuke, tule istu mulle põlve peale. Sa oled kuradi ilus, kui sa vihane oled (püüab Merikest endale sülle krabada).

Merike: Mine metsa. Lähme koju, Kaupo.

Mati: Jäta Kaupo rahule, mida sa kamandad. Mees teab ise, mis mees teeb.

Kaupo: Ma lähen ka.

Mati: Mis sul häda on, kuradi tallaalune.

Kaupo: Mine persse.  Lähme.

Mati: Mine jah, mine, kurat – kui mu naisele ei saa külge ajada, siis pole sul siin enam midagi teha, jah?!

(Kaupo ja Merike lähevad ära.)

Mati: Mida sa edvistasid Kaupo ees?

Helen: Ma ei edvistanud, me lihtsalt rääkisime. Mida sa ise tegid!

Mati: Mida te rääkisite.

Helen: Sa kuulsid ju ise, mida me rääkisime. Mida sa ilastasid seda Merikest!

Mati: Mida te siis rääkisite, kui ma köögis olin? Miks sa lasid Kaupol ennast lakkuda!

Helen: Mitte midagi ei rääkinud. Ja sina võisid Merikest lakkuda, jah? Ja tema tagumikku käperdada.

Mati: Ma nägin, kuidas ta sind vahtis.

Helen: Issand jumal, ta ei vahtinud mind! 

Mati: Vahtis, sest sa ise flirtisid temaga, nii et vähe polnud.

Helen: Ära karju, lapsed magavad. Ma ei flirtinud temaga. Ma lähen magama.

Mati: Sa ei lähe kuhugi, kui ma sinuga räägin.

Helen: (sisistades) Ära karju, sa ajad lapsed üles. Ma ei jõua seda jama kuulata. Iga kord sa hakkad ennast üles keerama. 

Mati: (ei tasanda häält) Kurat, siis ärgu ajagu sulle ligi. Mina räägin oma kodus nii nagu tahan, ja sina mind ei keela.

Helen: Keegi ei ole mulle ligi ajanud. Sina ise ajasid Merikesele ligi.

Mati: Raisk, ära hakka jälle vinguma.

Helen: Ise ajasid Merikesele ligi, ilastasid ja käperdasid ja kiskusid teda endale sülle – ja nüüd süüdistad mind! Kuradi lollakas!

Mati: Mida sa, raisk, tänitad! Ta on iga kell rohkem naine kui sina. Vahi, mihuke sa välja näed! Tule tagasi, kurat, kui ma sinuga räägin! Tule tagasi! Kuradi lits! (Läheb naisele järgi)

Helen: (summutatud häälel): Ära tee. Lase lahti. Kurat, ära kisu. ÄRA TEE! Ei! Mine perse, jäta mind rahule! Ei! Ei! Ai! (Nuuksed)

Mati: Ole vait, raisk. Oled minu  naine või ei ole!

Sisene eDrakadeemiasse