Intervjuud (test)

Noorte teatritegijate arengut jälgitakse alati huviga – neilt oodatakse teatri uuendamist, taasmõtestamist ja millegi värskega väljatulemist. Samas on juba paar aastat räägitud kriisist Eesti lavastajahariduses. Spetsiifilise lavastaja- ja dramaturgiõppe puudumisest ja puudustest on kirjutanud nii teatrikriitik Jaak Allik kui ka Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Lennart Peep. Viimane toob artiklis “Quo vadis, Eesti lavastajaõpe?” välja üldlevinud arusaama, et lavastajaks ei saagi õpetada, mistõttu suunatakse üliõpilast ise kogema, lugema, vaatama ja analüüsima. 

 

Kuna koroonakevadine teatripaus andis teatritegijatele aega oma tegemisi ja elukutset laiemalt mõtestada, on praegu suurepärane aeg uurida, mis neil mõtteis mõlgub, millest nad unistavad ja kuhu jõuda soovivad. Tegin intervjuu kolme noore lavastajaga, kes on lõpetanud kas Viljandi Kultuuriakadeemia või lavakunstikooli, et kuulda, kuidas nad teatrist mõtlevad. Huvitavad mõtted on kõigil kolmel, kellest kaks on juba mõned aastad lavastajana tegutsenud ning üks äsja kooli lõpetanud.

 

Muutlikule ajale iseloomulikult osutus erinevaks juba see, kuidas kedagi intervjuueerisin. Birgitiga kohtusime etenduse-eelses Genialistide Klubis, Karliga rääkisime Messengeri videokõne ning Mihkliga suhtlesime kirja teel.

 

Birgit Landberg (s. 1987) lõpetas 2015. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia. Praegu töötab ta teatris Must Kast. Tema lavastuste hulka kuuluvad “Peks mõisatallis” ja “Evolutsiooni revolutsioon”. 

 

Karl Koppelmaa (s. 1992) lõpetas 2016. aastal EMTA lavakunstikooli. Praegu töötab ta Teatri KELM kunstilise juhi ja lavastajana. Tema hiljutised lavastused on “sest meid on õpetatud madusid kartma” ja “Stendhali sündroom”. 

 

Mihkel Kohava (s. 1995) lõpetas 2020. aastal EMTA lavakunstikooli ning hetkel on vabakutseline. Kevadel mängiti Noorsooteatris tema lavastust “Tuulte pöörises”. 

 

Kuidas kirjeldaksid oma lavastajakäekirja inimesele, kes pole ühtegi sinu lavastust näinud? Millele lavastajana peamiselt toetud? 

 

B:  Kõige rohkem, seniajani vähemalt, toetun ikkagi ideele. Mul tekib mõte, et tahaks mingist teemast lavastuse teha ja siis me hakkame koos otsima. Seetõttu ongi mu lavastused tihti eklektilised. Ei ole ühte narratiivi algusest lõpuni, vaid pigem stseenidest või katkenditest kokku pandud tervik. Võib-olla ei ole need stseenid iga asjaga dialoogis, aga nad hoiavad tervikut. 

 

See ei ole alati nii olnud – ma olen ka lugusid teinud. Kasvõi “Mowgli”, mis oli ikkagi loo jutustamine. Nüüd tegin Tallinnas “Inimesed ja numbrid”, mis on ka hoopis teistsugune. Aga okei, ma ütlen siis, et üldiselt olen vist otsiv. Ma otsin vormi, mis enamasti kirjutab ennast ise ette, lähtuvalt ideest, mida ma tahan teha ja kuidas ma seda konkreetset ideed teha saaksin. 

 

K: Põhiline asi, millega ma tegelen, on lugu. Loo rääkimine, jutustamine ja lugu palju laiemas mõttes. Mis on ühe inimese või tegelase lugu, võimalikult suure nii-öelda haardega. Mitte nii, et siin loos on mingisugune situatsioon ja mis kellegagi selles loos juhtub, vaid mõni suurem episood või olulisem sündmus tema elust. Minu kui lavastaja ja mingis mõttes ka näitekirjaniku käekiri on see, et ma räägin suuri lugusid inimeste, võib-olla ka väikeste inimeste eludest, aga ma räägin neid lugusid suurelt. Inimesele, kes pole näinud, võin seda kirjeldada nii, et laval on näitleja, kes teeb ja räägib midagi.

 

M: Sõltub lavastusest. Toetun loole, tekstile.

 

Oled sa enda jaoks sõnastanud, millise tundega võiks vaataja etenduselt lahkuda? Mida soovid vaatajale edasi anda? 

 

M: Elamust, lootust ja elujõudu.

 

B: Kui ma koolis õppisin, siis tegelesin hästi palju atmosfääriga. Ruumikogemuse ja sellega, et teatrimaailm on eraldi maailm, mis ennast kehtestab. Tihti minu näitlejad ei kummardanud, et seda mitte lõhkuda. 

 

Vastuseid mulle väga anda ei meeldi. Ma võin aimata, kuidas publik seda vastu võtab või mis tundega lahkub, aga ma ei sihi kunagi selle poole, et publik peaks saalist lahkudes mõtlema neid mõtteid ja tundma neid tundeid. Ma umbes alateadlikult aiman, mis tunne peaks olema konkreetset stseeni vaadates või mis ta kaasa võtma peaks, aga mulle tundub, et iga arusaamine või viis, kuidas publik seda vaatab, on õige.

 

K: Ma soovin, et inimene tunneks teatavat puhastust. Mulle tundub, et meie rahva jaoks on teatris käimine nagu kirikus käimine. See on okei, kui tal on halb tunne selle puhastuse tõttu, ja see on okei, kui tal on hea tunne. Puhastus toimubki nii, et ta näeb selles enda elu ja hakkab seda analüüsima. Niivõrd oluline ei ole sisu, vaid see, kuidas inimene seda ise lahti mõtestama hakkab ja kuidas ta jutus enda elu märkab. 

 

Oluline on ka see, et kui näitleja hakkab tekstiga tööle, siis ta saab nendesse sõnadesse panna enda loo. Ma tahan, et see töö oleks tema jaoks tähenduslik, et ta läheks etenduselt koju positiivse, võimsa tundega. Tahan, et ta saaks puhastumisest osa. Kui me teeme selle endale südameasjaks, siis see jõuab ka lavale ja sealt publikuni ja publikult jõuab see koju. 

 

Ma ei tea, kas see on legend või müüt, aga Panso oli Raekoja platsil seisnud ja vaadanud Vana Toomast. Või oli lihtsalt vaadanud kuskile. Ta tegi seda kaua ja pingsalt ning teised inimesed peatusid ja hakkasid ka vaatama, et mida ta vaatab. See on mingis mõttes minu teatriideaal. Et mina kirjutan ühe loo, milles näitleja hakkab oma lugu vaatama. Kui tema nüüd vaatabki täpselt nagu Panso, siis ega tema ei näe, mida vaatajad tema silmade kaudu näevad, aga näitleja vaatamine võib panna siis vaataja omakorda vaatama. 

 

Kas teater peab ilmtingimata üllatama, šokeerima või midagi uudset pakkuma? On see sinu jaoks lavastaja või vaatajana oluline?

 

B: Ma arvan, et ta võiks üllatada, aga tuleb lihtsalt aru saada sellest, et ka klassikaline sõnateater võib üllatada. Ei pea olema niimoodi, et keegi on paljalt laval ja kõik lakuvad teineteist. Võib-olla üllatab just see, kui sa teed korralikult väga head sõnateatrit. Aga samas on mul endal lapse- või nooruspõlvest jäänud ikkagi meelde need lavastused, kus minu tavapärane arusaam teatrist lõhuti ära. Kui ma olin kuskil kuusteist-seitseteist, ei olnud ma peaaegu üldse teatris käinud. Ma sattusin Baltoscandalile ja seal oli She She Popil (Saksa performance-grupp – toim.) selline lavastus, et lähed teatrisse ja publikule ei ole istekohti, vaid sa oled kogu aeg laval ja näitlejad vahel kaasavad sind. Ma olin täiesti šokeeritud ja see oli nii äge, sest minu ootus oli teine. See on mind väga palju mõjutanud. 

 

K: Mul on selline tunne, et praegusel hetkel teater ei pea enam midagi. Teater v õ i b igasuguseid asju teha. Kui meie eesmärk on šokeerida, siis ühel hetkel see lävi on nii kõrgel. Ma arvan, et enamik asjad on tehtud ja nähtud.  

 

M: Midagi uut pakkuma, ma usun küll, vormiliselt ja eelkõige sisuliselt. Kui need on

tabavalt koos, siis jääb see hetk meelde, näiteks Tartu Uue Teatri “Mängu ilu” stseen, kus

kitsehüppe kits ära suri. Ka vana peab nii lavale tooma, et see on uus.

 

Kas sinu kui lavastaja jaoks on oluline iseend või kedagi teist mitte korrata? 

 

B: Minu jaoks ei ole probleem iseennast korrata, aga inimesena tekib ikka see, et sa teed valmis ühe asja, mis sulle meeldib, aga siis mõtled, et kui ma nüüd selle teise asja teen, kas see ka mulle või teistele meeldib. Ma arvan, et see on just noorte inimeste teema. Pärast “Peksu” (Musta Kasti lavastus “Peks mõisatallis” – toim.) sain ma väga palju kiita ja siis mõtlesin, kas ma peakski siis seda asja tegema hakkama, seda nagu välja arendama. 

 

K: Kuna ma tegelen lugudega, siis ma olen kogu aeg selles plindris, et kas on üldse võimalik rääkida enam uut ja originaalset lugu. Mingis mõttes on lugude arv, mida saab üldse rääkida, piiratud. Olen praegu leidnud sellise vormi, kus ma tahan natukene kauem püsida. Ma proovin rääkida võimalikult erinevaid lugusid. Vorm on suhteliselt paigas, aga see sisu liigub teemalt teemale. Ikkagi teema on see, millega ma olen üritanud ennast nii-öelda üllatada, mitte enam vorm. 

 

M: Ma arvan, et samal ajal samale publikule midagi väga sarnast pole mõtet teha.

 

Milline on teatri roll ühiskonnas? Mil määral peaks teater ühiskondlikele protsessidele reageerima, olema aktuaalne ja päevakajaline?

 

B: Ma arvan, et ta peaks olema mõlemat. Teater peaks juhtima tähelepanu probleemidele, kitsaskohtadele või liikumistele, mis ühiskonnas toimuvad. Aga samas võib teatrit ka teatri pärast teha. Lihtsalt et tulge saali, meil on rääkida selline lugu. Et tasakaalus oleks kõik – tehakse sotsiaalset ja ühiskondlikku teatrit, tehakse sellist „lähed ja unustad” teatrit. Elad kaasa, nutad oma nutud ära, ja oled kuidagi puhastunud. 

 

K: Teatriga on see probleem, et võrreldes sotsiaalmeediaga on teater jube aeglane viis, kuidas käimasolevatele asjadele reageerida. Muidugi on tehtud aktsioone, lugemisi. Aga kas nüüd teater peaks võtma sellise ühiskonna valvekoera positsiooni… Lihtsalt, kas see on kõige mõistlikum viis. Kui ma juba kiriku võrdluse tõin, jään selle juurde, et teater võib-olla on vaimu ja hinge kosutamiseks, mõtlema panemiseks. Tegelikult ei ole mul selle vastu midagi, et teater võib olla meelelahutus. Iga looja võib võtta endale rolli, mida ta ise tahab. Kes tahab aktuaalsete teemadega tegeleda, siis jumala eest, kui keegi tahab tegeleda igavikuliste teemadega, siis tehku seda.

 

M: Ma usun, et aja ja eluga peab kindlasti olema kontaktis, aga mõtestajana. Kui lavastus on vahetu reaktsioon, siis jääb ta hiljaks. 

 

Kas teatris peab alati kõigest aru saama? Või kas kunstis on üldse võimalik vaatajal kõigest „õigesti” aru saada?

 

B: Mina arvan, et ei saa. Igal inimesel on erinev taust. See sõltub nii juhuslikest asjadest, mismoodi etendus läheb – kas tekib sünergia saaliga, kas see materjal on üldse võimeline sind kõnetama. Kui lavastus ei meeldi, on see jumala okei. Võib-olla kui sa tuleksid kolm päeva hiljem vaatama, oleks hoopis teine kogemus.

 

K: Jah ja ei. On ju olemas nii lihtlabased komöödiad kui ka well-made-play’d, kus näitekirjanik või dramaturg on kirjutanud selle nii, et kõik ongi väga puust ja punaseks. Kui me räägime juba mingisugusest sümbolist või kujundist, mida on võimalik interpreteerida erinevalt, siis ei olegi ju vaja, et lavastaja enda interpretatsiooni kuidagi peale surub või seletab. Kui ei saa aru, siis ei ole sellest midagi hullu. Lihtsalt nii on, et see ei puudutanud, ju siis puudutab midagi muud. Ei pea kõigest aru saama ja ei ole ka vaja proovida kõigest aru saada. 

 

M: Ei pea kõigest, aga võiks millestki. Ja sealt võiks jõuda nende asjadeni, millest ei saa “aru saada”, aga võib kogetud saada.

 

Kas on mõni suurem või väiksem teema, mis sind praegu lavastajana eriliselt kõnetab (lavastustes, tekstides…)?

 

B: Mind huvitavad väga paljud asjad. Kui mind häirib miski, mis ühiskonnas toimub, siis ma alati mõtlen, et kas ma tahaksin sellest lavastuse teha. Ma arvan, et kõigest, mis mu peas toimub, ei peaks ju lavastust tegema. Aga praegu tundub, et võib-olla peaks rääkima teatris kuidagi vastuvõetaval viisil inimlikkuse mõõtme kadumisest eesti ühiskonnas. Meie maailmavaade võib olla milline iganes, aga see inimlikkuse mõõtme kaotamine tundub kuidagi väga ohtlik.

 

K: See on hästi lai teema, aga mind huvitab inimeseks olemise kogemus. Inimeseks olemise kogemus ja head lood on need, mis mind huvitavad. Ütleme niimoodi, et ma arvan, et inimesel on vaja aeg-ajalt kuulata head lugu, et ta saaks üldse normaalselt funktsioneerida ja eksisteerida. 

 

M: Ilu ja tõe dialektika teema on väga huvitav, õigemini trialektika. Et kuskil on punkt, kus

nad saavad väga tugevalt kokku. Inimese suhe ajaga on samuti hetkel huvitav teema.

 

Millisena kujutad ette enda tulevikku teatris, näiteks 10 aasta pärast?

 

B: Mida ma ei tahaks, oleks ise kuidagi sellelt teelt ära driftida sellega, et ma korraks teen mingi pausi. Sest praegu ma olen sellises kohas, et oleks tore vahepeal näiteks kondiitriäris töötada. Teha midagi sellist, mille sa teed valmis, paned kappi, ja võtad järgmise asja. Teatrit teed sa kogu aeg. Väga tihti sa teed seda unes, sa teed seda kodus. Ma ei tahaks iseennast ära kaotada. 

 

K: Praegu ma olen olnud vabakutseline. Üks mingisugune eluperiood võib-olla oleks täitsa tore olla riigiteenistuses kuskil. Ja elu lõpu poole jälle vabakutseline. Aga loomingulises plaanis ma tunnen, et ma olen praegu hästi heas kohas. Eks mul ühel hetkel saab villand sellest, millega ma praegu tegelen, ja siis ma hakkan uut asja otsima. Kuna mul veel ei ole kõrini, siis ma ei tea, kuhu see loominguline elu edasi läheb. Kui ma sellele mõtleksin , siis see tähendaks, et ma oleksin kriisis praegu. Mul hetkel ei ole seda, veel ei ole. 

 

M: Loodan lavastada mõnes kutselises teatris, kus leidub mõttekaaslasi ja loomingulisi väljakutseid.

 

Mis on sinu järgmine teatriga seotud suur väljakutse?

 

B: Sel suvel plaanime Mustas Kastis lavale tuua ühe väga ägeda suvelavastuse, mille nime ma siinkohal veel välja ei hõiskaks. Kuid oma mastaapsuselt saab see olema üks suurimaid projekte, mida seni teinud oleme. Kui sinna kõrvale panna veel asjaolu, et lavastuse algmaterjal nõuab kogu meeskonnalt suurt loomingulist panust, kus loo jutustamiseks ja maailma loomiseks ei piisa ainult tekstist ja näitlejast, vaid on vaja ehitada ja luua täiesti uus maailm, kus lavastus toimuda saaks, siis saab see olema väljakutse suure algustähega. Mina näen selles “väljakutses” pigem võimalust midagi uut luua, et lavastajana uusi väljendusvahendeid leida ja katsetada.

 

K: Hetkel kirjutan näidendit, mida hakkan Rakvere teatris lavastama. Kirjutan ühelt poolt perekonnast, teiselt poolt sellest, et nüüd on selline asi nagu konstellatsiooniteraapia. Ütleme, näiteks minul on mingisugune ärevus, aga selle põhjus võib näiteks olla mingisugune asi, mida tegid minu isa ja ema. Ja kuidas siis oli veel eelmine põlvkond, kellest see edasi kandus. Aga ma ei oska öelda, kas see nüüd on väljakutse. KELMiga oleme erinevatel põhjustel, milleks peamine on see, et meil ei ole prooviruumi, pidanud tegema sellist väga kaootilist prooviprotsessi, mis tihtilugu on palju lühem kui need tavalised kaks kuud. Nüüd, kui Rakveres on kaks kuud aega proovi teha, tunnen ma ennast väga rahulikult. 

 

M: Kui kõik hästi läheb, siis on Saueaugul üks suvelavastus tulemas. Lavastada see nii, et ta

annaks sedasamust lootust ja elujõudu ja elamust. See on väljakutse. Ja siis – lavastajana tööd leida.

 

Sisene eDrakadeemiasse