Novellid, mis tulevad unenägudest. Intervjuu Riste Lehariga

Intervjuud

Riste Lehari sügavate kujunditega täidetud novellid mõjuvad alati lummavalt ja kannavad lugeja maagilisse unenäomaailma. Rääkisime autoriga, lootes ka ise jõuda võtmeni, mis avaks uksed uute loominguliste dimensioonideni. 

 

1. Kuidas Sa novellide kirjutamiseni jõudsid?

Ma olen juba päris väiksest saati päevikut pidanud, nii et kirjutamine on n-ö algusest peale minu kaaslane olnud. Ühel hetkel tundus, et võiks proovida mingile fantaasiareisile minna ja vaadata, kuhu see välja viib. Siis hakkasid lood ise jooksma ja välja tulid novellid. Õigemini tulid minu jaoks välja “jutukesed”, hiljem teised ütlesid “novellid”. See polnud kuidagi mingi teadlik plaan. Et nii, nüüd mina hakkan novelle kirjutama! Pigem viis üks asi teiseni ja … Kindlasti toetas seda ka mu tollase töökoha Tartu Uue Teatri maagiline ja loov õhustik.

 

2. Ka Sinu novellid on maagilised, hästi kujundirohked ja unenäolised. Mis Sind kirjutamisel peale keskkonna veel inspireerib? Kas kasutad kirjandusliku materjalina ka enda päriselt nähtud unenägusid?

Jah, kasutan oma unenäomaailma väga palju. Näen tihti kirevaid unenägusid ja kogen lucid dreaming’ut. Paljud asjad on otse maha kirjutatud. Mulle tundub, et unenägudesse võiks üldse suhtuda tähelepanelikult. Mitte, et kõike peaks alati püüdma lahti seletada, aga mingi kanal oluliste saladusteni on see küll. Inspireerida võivad ka suvalisel hetkel kellegi suvalised laused, milles on minu jaoks mingi veidrus, huumor või sügavus sees. 

 

3. Kujundid sobivad hästi ka näiteks luulesse. Kas oled veel mõne kirjandusvormiga kätt proovinud? Mis just novellid Sulle südamelähedaseks muudab? 

15-aastaselt oli mul periood, kus tulid ainult luuletused. Umbes 30 tükki kirjutasin ära ja siis see lõppes. Ega need eriti head polnud, aga polegi tähtis, mul lihtsalt oli sel hetkel vaja neid kirjutada. Praegu ei tule mu juurde ühtegi luuletust, tulevad jutukesed ehk novellid. Novell on piisavalt lühike, et niidiotsa käes hoida, aga mitte ka sedavõrd lühike, et peaks sõnadega nii osavalt kokkuhoidlik olema nagu luules. Kindlasti tahan erinevaid vorme proovida, aga vormist tähtsam on, miks ja mismoodi kirjutada. Mõnes mõttes on lõplik tekst nagu hädavajalike isiklike protsesside kõrvalprodukt.

 

4. Milline on Sinu arvates hea tekst?

Oleneb vist, kas lugeja või kirjutaja positsioonilt. Kirjutaja jaoks on kõige parem tekst eelkõige see, mis on aus. Lugejale on tähtis, et see ausus oleks valatud ka mingisse kirjandusliku väärtusega vormi. Iga tekst, mis vajab kirjutamist, pole väärt lugemist. Üldiselt mulle meeldib, kui pole väga palju konkreetseid ajalisi märke: näiteks kui poliitikat või muid oma aja muresid on käsitletud kujundlikumalt, mitte otseselt nimede nimetamisega. Poe „Kaev ja pendel“ on kirjutatud 180 aastat tagasi, aga see pole mitte kuidagi aegunud. Kuigi täielikult on ajastu märke vältida muidugi võimatu ja ajalikkusel on ka oma võlud … Veel meeldib mulle, kui tunnetan, et autor on iseenda lõbuks kirjutades hullanud.

 

5. On Sul Drakateegi lugejatele mõnda head kirjutamisnippi jagada?

Kirjutades mitte mõelda selle peale, kuhu kõik viib või kas on ikka loogiline. Proovida lasta lool ise lahti rulluda, minna, kuhu iganes see tahab. Ja alustada kirjutamist asjadest, mis sinus elevust või hirmu tekitavad. Minu meelest oli see Jeanette Wintersoni soovitus.

 

6. Mida Sa veel seoses kirjutamisega saavutada tahaksid?

Mul on juba kaua aega peas olnud nimekiri inimestest, kellele tahaksin oma esimese novellikogu kinkida. See nimekiri on kindlasti liiga pikk, aga unistada ju võib. Ja muidugi loodan, et kogumik ise ka kunagi üldse tuleb.

Sisene eDrakadeemiasse