Pöial on jala Alaska: musta huumori meister, kes fännab Leelo Tungalt

Intervjuud

Ilmselt on nii mõnigi kirjandussõber tuttav Pöial on jala Alaska karikatuuride ja luuletustega. Nende must huumor, iroonia ja tabav ühiskonnakriitika pakuvad lugejatele nii muhedat nalja kui ka teravaid äratundmisi. Rääkisime selle armastatud maailma loojaga, et uurida, kust läheb musta huumori piir ning kuidas autor end kirjutamisvormis hoiab. 

 

Paljud jälgivad Pöial on jala Alaska loomingut, aga ei tea, kes selle nime taga on. Kas hoiad meelega madalat profiili või ei ole Sa lihtsalt edev inimene?

Ei, ma olen väga edev, aga see on ikkagi kaitse. Et kui kellelegi tundub mõni asi nõme või maitsetu, siis ta ei seo seda mu isikuga ega saa mulle näiteks ukse taha tulla. See annab mingi vabaduse. Ja kuna autor ei ole väga fookuses, saavad koledasti joonistatud tegelased ise rohkem silma paista.

 

Su looming on hästi isikupäraselt musta huumoriga laetud. Kuidas Sa niisuguse stiilini jõudsid? 

Raske öelda … Eks must huumor on selline kergema vastupanu teed minek, et tähelepanu saavutada. Sa tead, et saad tähelepanu kätte, kui mõne teema avamiseks näiteks maksavähki kasutad. Samas kui loomingus on kogu aeg mingi tumedus, siis läheb mingi hetk igavaks.

Tõsi, Sa balansseerid vahel üsna hea maitse piiril. Kas Sul on ka ideid, mille puhul tunned, et need oleks jagamiseks liig? Mil määral end tsenseerid?

Naljadel ja teemadel on oma koht. Mul on üsna palju asju, mida ma kunagi ei avalda. Näiteks kui ühiskonnas toimub mõni traagiline sündmus, mille üle lõõpimine sisaldab ainult šokifaktorit, siis sellel ei ole mingit suuremat kandepinda. Ärritamine on hea võte, aga peab olema põhjendatud. Need šokeerivad asjad jätan ainult väikesele siseringile või kannan ühe korra mõnel luuleüritusel ette, et kuulajate vererõhku tõsta.

 

Kas mõni lugeja on kunagi öelnud ka, et oled liiga kaugele läinud?

Ütlema pole just tuldud, aga Facebookis on seda report-nuppu küll vajutatud. Süsteemi on kaevatud ja süsteem on asja maha võtnud näiteks. Ühel korral lõppes see ajutise Facebooki bänniga, mis oli väga tüütu, sest Messengeri ei saanud kasutada.

 

Sa üllatad alati oma mitmekülgsete ideedega. Nendest nähtub, et Sul on väga lai silmaring. Kas hoolitsed selle eest kuidagi teadlikult? 

Ma olen just arvanud, et mu teemade ring on hästi väike. Isa läheb kodust minema ja elu on üksindus ja … Ma tegelen küll sellega, et mu silmaring oleks laiem, aga arvan, et “Kuldvillaku” esimesest saatest kukuksin ikkagi välja.

Ma ei püüa oma loomingut kuidagi meelega mitmekesisena hoida. Et nüüd ma tahan kosmosesüstikutest luuletuse teha ja siis hakkan süstikute kohta lugema. Pigem püüan lihtsalt iga päev ilukirjandust lugeda, sealhulgas raamatuid, mis ei ole ainult rõõm. Lugemine kui protsess nõuab minult korralikku pingutust. Seda isegi juhul, kui tekst meeldib. See on nagu, et … Kui tahad maratonile minna, siis pead regulaarselt trenni tegema. Ja ma ei loe ainult neid raamatuid, mida tahaksin, sest muidu sööksin nagu iga päev McDonald’sis.

 

Sa oledki vist mu tuttavatest üks suurimaid lugejaid. Anna palun mõni raamatusoovitus.

Lugemissoojana meeldis “Minu sünge Vanessa”, mille kirjutas Kate Elizabeth Russell. Kui olin 20 lehekülge läbi lugenud, mõtlesin, miks ma oma aega raiskan. Ma ju tean, mida autor tahab siin teha. Sama hästi võiks sellel teemal ühe artikli lugeda ja eluga edasi minna. Aga ta avas ja laiendas seda praegu kuuma 14-aastaste laste ärakasutamise teemat rohkem, kui oleksin arvanud. Et kui ma 20. lehekülje peal mõtlesin, miks ma seda loen, siis lõpus oli hea meel, et seda tegin.

 

Oled osalenud Drakadeemia kursusel “Hea harjumus”. Räägi, mida see Sulle andis?

Jah, osalesin tõesti. Kursuse raamiks oli kaks nädalat, mil igal argipäeval tuli etteantud teemal midagi paberile saada, et kirjutamisest tekiks harjumus. Ega see hea harjumus mulle tegelikult külge ei jäänud, aga samas ühtegi halba harjumust ka üles ei korjanud. Kõige huvitavam oli ehk see, et valminud tekstidest meeldisid mulle lõpuks kõige enam need, mida algselt kirjutama asudes ei olnud aimugi, kuhu välja tahan jõuda. Tekst tuli ootamatum ja endale põnevam. Kaks nädalat möödus väga intensiivselt ja oli korralik trenn.

Kas Sul on ka mõnda kirjutamisnippi jagada?

Ainult see, millele ka Olavi Ruitlane on viidanud: sa ei pea tegelikult kirjutama. Maailm ei jää vaesemaks, kui kirjutamata jätad. Kui tunned, et sul endal on kirjutamist vaja, siis seda ongi vaja. Ja võib-olla on kunagi kellelgi teisel ka. Aga üldiselt ei pane keegi tähele, kui sa ei kirjuta.

 

Mainisid Olavi Ruitlast. Kelle looming Sulle endale korda läheb?

Kui ilmub ükskõik milline Paavo Matsini, Houellebecqi või Kivirähki uus raamat, siis loen selle ilmtingimata läbi. Ja ma arvan, et Leelo Tungal on Eestis alahinnatud autor. Ma tean, see kõlab nagu, et Ita Ever on alahinnatud näitleja. Aga isegi kui kõik ütlevad, et Leelo Tungal on üks Eesti parimaid kirjanikke, siis on seda ikka liiga vähe öeldud. Ta on väga äge. Kui Genka laulus kõlas, et „Ühel päeval tahan olla nagu Genka“, siis ma tahaks ühel päeval olla nagu Leelo Tungal. Ta suudab mõju saavutada ka ilma selleta, et peab mingi koeralaiba kuskile sokutama. Hästi soojalt ja armsalt suudab ka väga tõsistest teemadest rääkida. 

 

Kas plaanid kunagi ka oma raamatu välja anda? Mis eesmärgid Sul loojana on?

Tahaks küll raamatu välja anda. See tundub põnev, pealegi tahaks mingite tekstidega lõpparve teha. Et nad oleks kindlas kohas ja ei peaks nende peale enam mõtlema. Ma arvan, et see on tehtav. 

Aga eesmärk on vaadata kümne aasta pärast oma asjadele tagasi ja mõelda, mis asi see nüüd oli. Ma liialdan muidugi, et dramaatiliselt kõlada, aga pelgan arenemise lõppu. No et Terminaatori fänn võib ju laulda “Juulikuu lund” ja öelda, et see on parim asi, mis Jaagup Kreem on kunagi elus teinud. Aga kui Jaagup Kreem ise ka 30 aastat hiljem mõtleb, et see on parim asi, mille ta on teinud … Publikule polegi ehk nii oluline, kas autor kordab ennast või mitte, aga autori enda jaoks muudab see elamise tüütuks. Ei tahaks minevikku elama jääda, et aina vaatad oma vanu asju ja heldid. Arenemine on põnev. Kas või näiline tunne, et liigud kuskile. Tahaksin vaadata enda kümne aasta taguseid tekste ja mõelda, et päris praht pole, aga nüüd tegelen juba uute asjadega. 

Sisene eDrakadeemiasse