Kallistasime vaikides hüvastijätuks. Kolisedes saabus peatusesse järgmine tramm. Kollane tuttmüts peas, kräsused juuksed peidetud paksu salli alla, hüppas ta number kolme peale. Tuul oli tugev. Ilma kohvrita oleks see mind kai pealt merre puhunud. Vaatasin tagasi, südalinna poole. Mul oli kahju, et ta läks.
Tundsin kuidas vihma tibas näole.
Hakkasin vaikselt astuma. Sadamast oli saanud maratonirada. Mul tuli lõputult marssida piki heledaid klaaskoridore. Siinsamas kilkasid põlvepikkused lapsed ja hüüdsid äiti, äiti, katso! Väiksemal tüdrukul oli muumi-seljakoti lukk lahti, sealt vaatas välja veidi määrdunud Väike My. Mulle tegi nalja tema šokolaadine suu. Keegi oli püüdnud seda ära pühkida.
Eskalaatorid undasid üksluiselt. Klaasseinal peegeldusid möödujate varjud. Järjekordsel ülestõusul sain võmmu kuklasse. Tundsin tugevat valu ja surusin hambad kokku. Liikuv trepp sai ootamatult otsa. Kuskil hüüatas hele hääl: tänne! Ilma suuremat mõtlemata tõstsin pilgu. Väike My oli laeva küljel mustavasse auku vudinud. Odotaaa! Stjuuardess oleks pidanud kontrollima lapse piletit. Ükskõikselt sättis ta oma vormipintsaku kuldseid nööpe. Ema kiirustas, kummaski käes ratastel kohver.
Lisasin sammu.
Laevaukse ees laiutas must konarus. Ühe kohvri viltune ratas pidurdas hoogu.
Laste hõikeid polnud enam kuulda.
Mind ehmatas uus obadus seljale. Segaduses tunnistasin kaabuga meest enda kõrval. Kilavad silmad ja uhke jalutuskepp. “Kõik homod on naistevihkajad!” pritsis mees hammaste vahelt. Mind tabas soe süljelärakas näkku. “Või oled pedofiil?” sisistas ta, vastust ootamata.

Sisene eDrakadeemiasse