14. aprillil algab Drakadeemias kursus “Huumor ja kirjutamine”. Sinna on oodatud kõik, kes tahaks osata huumorit paremini kasutada tekstides, mis on mõeldud lugemiseks või esitamiseks.

Saagem aga juhendajatega tuttavaks – teie ees on Mihkel Seeder ja Sven-Sander Paas!

Miks sa arvad, et sa oled naljakas?
Mihkel: Inimesed tihtilugu naeravad, kui minuga vestlevad (loodetvasti mu juttude üle). Ja päris mitu korda on juhtunud, et inimesed naeravad ka siis, kui mu kirjutatud tekste loevad (eriti palju naeris õpetaja kirjandit lugedes, naeris ja haaras siis punase pastaka).

Sven-Sander: Mulle on seda piisavalt palju öeldud, et seda arvata. Ma ei tea, ma pole kindel, aga ma arvan, et see võib tõsi olla. Mulle meeldib inimesi naerma või muhelema ajada ja mulle tundub, et see on miski, mis mul igapäevaselt õnnestub.

Miks seda kursust praegu teha?
Mihkel: Kaks põhjust. Esiteks: me oleme Drakadeemias hiiglama kaua huumorikursuse otsas munenud, aeg on nüüd tegudeni jõuda, eks ole, keegi meist ei jää nooremaks, eks ole. Teiseks: kaasjuhendaja Sven-Sander Paas on saanud küpseks. Aastaid tagasi, minu õpilasena, oli ta morni olekuga poiss, täna aga enesekindel ja teravmeelne mees – ja lisaks veel diplomeeritud stsenarist. Kui mina olen Batman, siis tema on Alfred. Kui mina olen Carrie, siis tema on Miranda. Me täiendame teineteist.

Sven-Sander: Talvel on külm ja porine. Suvel on kõik rannas või maal. Sügisel on kõigil kiire ja sada asja teha/õppida. Aprillis pidavat nalja saama. Vaatame siis kuidas.

Miks sa arvad, et huumorit saab õpetada?
Mihkel: Jälle see vana jaur?… Kas näidendit saab õpetada? Kas luulet saab õpetada? Kas loovust saab õpetada? Olen nendele küsimustele alati diplomaatiliselt vastanud, et proovima ju peab. Pärast kümmet aastat koolitamist julgen aga väita, et kõike annab õpetada. Päris tõsiselt. Pole mõtet kõiges kahelda.

Sven-Sander: Vast ikka saab, aga eks see nõuab tööd. Ma ei oska kala püüda, aga olen natuke õppinud ja mõne püüdnud ka. Huumoriga on samamoodi. Kõik räägivad Kallest, kes püüdis piraka ahvena, aga kui mitu tundi ta enne seda külmetas? Kui mitu kilu ta tagasi vette viskas?
Hea nalja taga on üheksa haledat, mis heal juhul sahtlist kaugemale ei jõudnud. Õpetame püüdma ja tagasi viskama. Loodetavasti ükski ahven pärast sahtlisse passima ei jää.

Sven-Sander, miks õpetad koos Mihkliga?
Ma mängin esimest korda ja just sellepärast, et Mihkel mu mängima kutsus. Kui ma ei õpetaks, siis osaleks. Kui õpetaks üksi, oleks kursus hoopis teistmoodi. Ilmselt halvem. Ma mängin ju esimest korda. Mihkel teab, kuidas asjad käivad.

Miks peaks keegi tahtma sellele kursusele tulla?
Mihkel: Sest see kursus on lõbus ja inspireeriv. Saab kõvasti kirjutada. Saab oma hirmudest üle (mitte kõigist loomulikult). Me oleme selle kursuse nii kokku pannud, et harjutustest saab noppida vajaliku nii alustaja kui edasijõudnu. Ja enne kui sa küsid – jah, sellised harjutused on päriselt olemas.

Sven-Sander: Mina oleks tulnud uudishimust ja huvist nalja vastu. Ma oleks tulnud, et teha tulevikus teadlikkumalt nalja. Et kui ma pärast duši all mõtlen naljakaid asju, mida oleks võinud tookord liftis öelda, siis ma oskaks vähemalt kolm asja välja pakkuda. Et duši all oleks ka naerupisaraid.

Miks ma raamatut lugedes, filmi või etendust vaadates nii harva naeran?
Mihkel: Ootused huumorile on äärmiselt kõrged. Eriti eestlaste puhul. Meie juba viisakusest naeru ei pugista. Naer on kõrge tunnustus. Mul endal on tihtilugu nii, et kui miskit kogen, siis heal juhul vaid muigan, ent kunagi hiljem, kui nähtu jälle pähe kargab, tundub see ühtäkki nii pagana hea ja koomiline. Huumor on salapärast tiine.
Kursusel hakkame me ikkagi sellest pihta, et kirjutada esmalt hea ja toimiv lugu. Ja siis vaatame, kuidas naerulaginat sinna peale kruttida.

Sven-Sander: Ju sul on elust midagi puudu või endal midagi puudu. Ma ei tea. Mul on sama mure. Lähme baari ja arutame.

Miks inimene naerab?
Mihkel: Selle filosoofiaga me kursusel ei tegele. Kirjutajal on palju kasulikum küsida, miks tema naerab. Ja mille peale. Ja mis tunde see temas tekitab. Ja siis me püüame seda tunnet paberil taastoota.

Sven-Sander: Aju on enda meelest päris hea ennustaja, aga kui ennustused täide ei lähe ja üllatus on loomult positiivne, siis on vaja inimene naerma ajada. Muidu arvavad kõik, et aju on kibestunud ja ennasttäis.

Mihkel, miks tomat läks üle tee?
Sest üle aia on raske ronida.

Sven-Sander, miks hobune baari läks?

Jutud käivad, et baarides käib tihti hobuseid. Ju ta läks sõpru otsima. Nagu me kõik.