Eelmisel nädalal korraldas Drakadeemia kirjutamisnädala, millest võttis osa hulga rohkem kirjutajaid, kui loota olime osanud. Osalejate seas oli elukutselisi kirjanikke, hobikirjanikke ja kooliõpilasi, drakadeemikuid ja Drakadeemiale veel võõraid. Meile saadeti tekste, mille hulgast võis leida näiteks luuletusi, proosat, intervjuusid, haikusid, mõtisklusi ning isegi päevikukatkendeid. Valisime tekstidest mõned, mis pikkuse ja vormi poolest omavahel kokku sobisid, ning panime need teile lugemiseks kokku. Siin nad nüüd on!
Esmaspäev – võta riiulist üks raamat, ava see leheküljelt 42 ja kirjuta tekst, mis algab selle lehekülje esimese lausega.
“See tuleb sisse lülitada” – Siim Maaten
„See tuleb sisse lülitada.“
TETU: Mida?
UTU: See tuleb sisse lülitada.
TETU: Misasi?
UTU: See, mis sul seal on.
TETU: Kus?
UTU: Kahe kõrva vahel.
Tetu haarab paaniliselt oma kõrvade tagant kinni!
TETU: Mis seal on!? Võta ära! Appi!
UTU: Ma ei saa enne. See tuleb sisse lülitada.
TETU: Mida?
UTU: See tuleb sisse lülitada.
TETU: Misasi?
UTU: See, mis sul seal on.
TETU: Kus?
UTU: Seal! Kahe kõrva vahel.
(Paus)
TETU kombib ebalevalt oma kõrvataguseid. Lükkab näpu isegi kõrva.
TETU: Mulle tundub, et mul ei ole seal midagi.
UTU: Mulle hakkab ka tunduma, et sul ei ole seal midagi.
TETU: Kuidas ma selle siis sisse lülitan?
UTU: Mida?
TETU: Kuidas ma selle sisse lülitan, kui mul seal midagi ei ole.
UTU: Kui sa seda juba küsida oskad, siis midagi tundub seal ikka olevat.
TETU haarab jälle paaniliselt oma kõrvadest.
TETU: Mis seal on? Appi! Võta see siis ometi ära. Oled sõber või ei ole
UTU aitab sõpra ja võtab ära selle, mis seal kahe kõrva vahel on.
Teisipäev – kirjuta tekst, mis algab ja lõppeb lausega “Ta istus paduvihmas.”
„Vihm“ – Anna Eliisa Raudsepp
ta istus paduvihmas
ja selge vesi
uhtus naha pealt põudade tolmu
ta istus paduvihmas
ja miljoni tähe valgus
piisk piisa järel paitas tema juukseid
ta istus paduvihmas
ja öö sametine vaikus
heitis end mustade mõtete peale
ta istus paduvihmas
ja sabina taustaks
looduse rahu lõi harmoonia
igaüks,
kes teda nägi
soovis tunda
tähesära hella puudutust
ja kanda öö sametist tekki
ja kuulata looduse puhtaimat ilu,
aga tema
ei teadnud muud kui, et
ta istus paduvihmas
“Kui räästaaluseid enam ei ole…” – Mari Rostfeldt
Ta istus paduvihmas
Ja märkmikulehele kirjutatud luuletus
See jooksis sinise tindijoana tema käte vahelt alla
Paljast päikesepruuni säärt mööda maha
Läikivmustale asfaltteele
Ja seikles sealt edasi
Linna kultuuriruumi kõlelagedale maastikule
Kus ei olnud endam lõhnagi mingist prantsuse veinist
Kriipsugi klassikalisest romaanist
Või silmailu pakkuvast arhitektuurist
Ta istus paduvihmas
Kolmapäev – kirjuta tekst, kasutades järgmisi sõnu: kuumalaine, viimane võimalus, videokaamera.
“Ajalik ajatu” – Merlin Kivi
Esimese sünnipäeva tähistamine vanaema juures. Perre on äsja ostetud videokaamera, üheksakümnendatel üsna muljetavaldav. Juunikuine kuumalaine on haaranud Eestimaa ja esimesed maasikad vanaema põllul on just valmimas. Videost on näha, kuidas mu tollal nelja-aastane õde, kellest õhkub juba siis rohkelt elegantsi ja naiselikkust, kasutab oma viimast võimalust saada sünnipäevalapsest rohkem tähelepanu: ta saabub ühel hetkel punase kübara ja käekotiga välisukse lävele ning võtab sealt ootamatult välja poiste mänguasjakastist näpatud revolvri. Vanaema manitseb naljatledes minuga: “Oleks aeg käima hakata, keegi ei jaksa sind enam aina süles kanda!”
Vanaema juures tundus lapsena kõik palju suurem: köök oli hiiglaslik, põllumaal kasvas nii palju vilju, et nendega oleks saanud ära toita kogu linnaosa ja peegel oli nii kõrgel, et selleni ulatumine tundus lihtsalt võimatu. Nüüd ulatub peegel juba ammu rinnuni, liivakookidest on saanud toit lauale, kodumängimistest pangalaenud ja liisingud, värsketest vanematest vanavanemad, tüdrukutest naised ja emad, aga vanaema.. on ikka vanaema.
Neljapäev – kirjuta töövestlusest, mis läheb nii halvasti, kui üldse saab.
Linda Eensaare haiku
Kogemus ei loe
Kui oled töövestlusel
Ilma püksteta
Reede – mõtle välja lugu selle kohta, miks sajab lund.
„Lumi“ – Anete Kruusmägi
Mart oli muidu tore poiss, aga tal oli üks halb harjumus. Nimelt kui tal igav oli, kratsis ta pead ja saputas juukseid ning vaatas, kuidas kõõm lauale või raamatule langes. Sööklas langes kõõm boršikaussi ja kehalise tunnis tema tumesinistele dressipükstele. Bussis langes see ta mustadele saabastele ja kohvikus tumepunasele laualinale.
Kui Mart peasügamist veel avastanud polnud, oli tal päris mitu sõpra ja ka täiskasvanutele paistis ta meeldivat. Kuid kui ta pinginaaber nägi koolilauale langevat kõõma, võttis ta oma õpiku ja töövihiku ning istus teise ritta. Kui ta seda kohvikus tegi hakkas ta emal häbi ja nad lahkusid enne kui kook ja tee lauda jõudsid. Mardi tuju tegi see väga mõruks. Kõige hullem oli aga sööklas. Kui Mart kõõmal klassi ühisesse supipotti lasi langeda, helistas klassijuhataja Mardi emale. Ema oli selle kõige üle väga kurb ning klassijuhataja soovitusel saadeti Mart kooliõe juurde, kes pidi siis nõu andma, kuidas kõõmast vabaneda. Mardi emal polnud võimalik Mardiga kooliõe juurde kaasa tulla. Ta käskis poisil hoolega kuulata ja kõik meelde jätta mida õde räägib.
Mart polnud veel kunagi kooliõe juures käinud. Ta oli üldiselt väga terve ning kui tõusiski palavik, siis alati mugavalt kodus. Haigena teda kooli ei saadetud.
Arstikabinet oli põnev koht. Seinal oli plakat väikeste ja suurte ringidega, mis olid kas ülevalt või alt lahti. Selle kõrval rippus laest alla hiiglaslik joonlaud erinevate puuviljade piltidega, selle kõrval oli kaal. Akna all oli arstitädi laud. Kooliõde oli pisike ja pontsakas lühikeste lokkis juuste ja valge kitliga. Parasjagu seisis ta seljaga ukse poole ja vaatas aknast välja. Kuuldes Marti sisse astuvad pöördus ta oma kehakuju arvestades üsna nõtkelt kannal ümber ja tervitas poissi kavala muigega.
Nüüd meenud Mardile, miks paljud ta klassikaaslased kartsid kooliarsti. Seal võis saada süsti. Ta neelatas. Mardi pilk rändas arstitädi paksudele sõrmedele. Süstalt seal ei olnud. Võis taas kergemalt hingata.
“Nii noormees, ma kuulsin sinu murest. Meil on siin kaks võimalust. Võimalus üks: sa lõpetad pea kratsimise. Võimalus kaks: sa ei lõpeta pea kratsimist. Kumma sa valid?”
“Number kaks,” vastas Mart hetkegi kõhklemata.
Arstitädi kallutas pea küljele. “Või nii. Sellisel juhul pean sind hoiatama. Valik kaks tähendab, et sa ei näe enam kunagi oma ema, klassikaaslaseid ega õpetajat. See tähendab, sa näed neid, kuid ei saa nendega enam rääkida. Aga seal, kuhume sind saadame, saad sa endale uued sõbrad. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi isegi toredamad, kui need kes siin. Nii et, mis sa kostad?”
“Ükskõik, peaasi, et saan kratsida.”
Mis edasi juhtus oli veidi veider. Arstikabinetti astus noor prillidega mees, kes tutvustas end ilmamehena ja palus endale järgneda. Ta oli muidu väga sõbralik, ainult et rääkis vähe ja ainult ilmast. Nad kõndisid koolikoridori lõppu ja kutsusid lifti. Mart ei teadnudki, et nende koolis lift ka oli. Lift sõitis üles päris kaua, kuid kui nad viimaks pärale jõudsid, oli seal päris lahe. Kõik oli valge, heleroosa ja helesinine ja pehme, justnagu oleks kuskil suhkruvati sees. Teleka ees istus üks tüdruk ja nuttis. Teises toa otsas käis üks poiss ringi ja muudkui puhus. Akna kõrval seisis vanatädi, kes keeras kliimaseadmel muudkui kuuma juurde. Mingi vanamees pildus alla kollaseid nooli. Mart juhatati tugitoolini, pandi istuma ja kästi pead sügama hakata.
Aitäh kõigile kirjutajatele! Järgmiste kirjutamisteni!
