Ingel

Marina astus imeliselt sooja sügisõhtusse. Märkamatult oli väljas pimedaks läinud, öösinisesse taevasse oli tõusnud täiskuu, sirasid üksikud tähed.

Kuus või seitse minutit kannatust

Ta surus kramplikult käe oma rinna vastu ja kuulatas tähelepanelikult. Süda tuksus – ta oli endiselt elus, ja mis veel tähtsam, tema süda polnud lõhkenud, pooleks läinud, purunenud ega eeldatavasti ka jäätunud.