Purjetamine

Tauno tahtis tunda end korraks elusana, mitte tühjaks pigistatud kummikotina. Tahtis natuke merel oma unistust püüda, hoolimata ilmast ja täielikust oskamatusest.

Üks pilt mu peas

Ohtu märgati liiga hilja. Tasaselt, nagu hiiliv kiskja, liikus see puude alt avamaale, rulludes muretult üle kõrgendike ning liivaaukude, kuni kogu golfiväljak oli ühtlaselt kaetud. Vaid vesi paistis substantsi kinni pidavat. Veesilma kaldal kerkis see vertikaalse vaibana taeva suunas ning kaotas mõne meetri kõrgusel oma värvuse, jättes mulje, nagu oleks see lihtsalt õhku haihtunud. Tegelikkuses […]

Samueli heitlus

Samuel tundis ärevust. Helistamine talle ei meeldinud, ta pidi end tükk aega koguma, enne kui julges telefoni järele haarata.

Ingel

Marina astus imeliselt sooja sügisõhtusse. Märkamatult oli väljas pimedaks läinud, öösinisesse taevasse oli tõusnud täiskuu, sirasid üksikud tähed.

Kuus või seitse minutit kannatust

Ta surus kramplikult käe oma rinna vastu ja kuulatas tähelepanelikult. Süda tuksus – ta oli endiselt elus, ja mis veel tähtsam, tema süda polnud lõhkenud, pooleks läinud, purunenud ega eeldatavasti ka jäätunud.