Täiesti tavaline vaikne hämaralt valgustatud kohvik õhtupimedas Tallinnas. Ühes lauas istuvad kaks blondiini. Naerupahvakute seest kostuvad kõrvaliste kuulajateni kurjakuulutavad sõnad: mürk, mõrv, laip, relv, ohver. Midagi halba aurava kohvitassi ja šokolaadiga kaetud ekleeri kõrval ei plaanita, krimikirjanik Birk Rohelend ja krimikriitik Helen Pärk arutavad krimikirjanduse teemadel.
Helen: Kuidas Sa leidsid tee krimikirjanduse juurde? Kas Sa mäletad esimest krimkat, mille läbi lugesid? Mis Sind selle juures köitis? Kui vana Sa siis olid?
Birk: Esimene krimka oli ühtlasi mu esimene lemmikraamat, “Kalle Blomkvist”. Päris-krimkadest esimesena sattus kätte – pakun, et umbes 4. klassis – Agatha Christie “Paddington 16:50”. Seda mõrva kirjeldust seal, kõrvuti seisvates rongides, ja keerukat lõpplahendust pean siiamaani üheks kõige paremini kirjutatud kriminaalromaaniks üldse. Müsteerium ja põnevus on need, mis mind selle žanri juures köidavad. Loomulikult ka nauding sellest, kuidas krimikirjanik mind ninapidi veab – hea kriminaalromaani lahendus peab olema etteaimamatu.
Mis teeb ühest krimiromaanist väga hea krimiromaani? Milline krimi-lugeja Sa ise oled? Kes või mis Sind romaani juures ennekõike köidab?
Tänapäeval kirjutatakse palju paralleelse sündmuskäiguga krimkasid (Stephen King “Mr. Mercedes” ja Holly Gibney sari, James Patterson ja Alex Crossi sari, Lars Kepler; ka “Kurjuse kannul”), kus on samaaegselt paralleelselt kulgevate lugudega võimalik kaasa elada nii detektiivile kui kurjategijale. Ka need lood on huvitavad, olen isegi sarnast lähenemist praktiseerinud (“Kuldne laps”), aga viimasel ajal rõõmustavad mind siiski enim üllatusliku lõpuga, keerukad lood. Ma ei taha teada, kes on süüdi, kuni viimaste lehtedeni. Ma tahan selle üle ise mõtiskleda, juurelda – olla detektiivi rollis.
Samuti on hakanud häirima reaalsuse-lugude üleekspluateerimine: analoogid Ted Bundyle, Ed Geinile, Ed Kemperile, Albert Fishile. Pattersoni puhul kogu aeg aimdub ridade tagant mõne reaalse prototüübi hingust. Kuna need lood on tänaseks kõigile krimkafännidele pähe kulunud, on taustamotiivid lugejale etteaimatavad. Võiks isegi öelda, et viimastel aasta(kümne)tel on krimka-areenil olnud liiga palju sebimist patoloogiliste sarimõrvarite maastikul. See on täiesti läbi songitud. Agatha Christie lood on ehk ka sellepärast ikka veel nii vaimustavad ja värsked, et kõik tegelased on nii-öelda tavalised inimesed.
Mind on alati huvitanud, milliseid töömeetodeid erinevad autorid kasutavad, alates taustauuringutest kuni kirjutamismetoodikani. Milline on Sinu töörutiin? Kuidas hakkab vormi võtma uue krimiloo süžee?
Mind on autorina tervikuna tugevalt mõjutanud stsenaristika – eriti mu mentor Lew Hunter. Stsenaristikas on palju reegleid: kuidas sõnastada lugu ühe lausega, kuidas poole leheküljega, kuidas jagada tervik pingestatud kolmeks osaks (Aristoteles). Mis on keskne küsimus? Kuidas lugu esimesel leheküljel käima saada? Mis motiveerib iga karakterit? Mida tegelased kardavad, mida loodavad; mis on nende tahe ja mis vajadus? Kuna tegelasi on enamasti kümmekond ja nendest peab moodustuma tasakaalus ansambel, ongi kõige esimene töö faas suur küsimuste-vastuste sobitamine. Kirjutan idee mitu korda läbi, nii tekstina kui tabelina. See on hea ka kontrollsõelaks – kui teisel kirjutamisel mõni tegelase nimi enam meeles pole, oligi vilets nimi ja tasub leida uus. Sama lugu on tegelase motiiviga, tema taustalooga – kui see ununes, oligi järelikult nõrk.
Draama mootoriks on konflikt, vastuolu – seega, niipea kui üks element on paigas, tuleb otsida sellele vastukaalu. Mootor on tegelikult väga hea metafoor, sest kohe, kui see seisma jääb, lugu kasvõi hetkekski toppab, saabub “igavus”, “jama”. See on autori jaoks hästi julm tõde, et iga lugeja/vaataja, ka kõige vähemkogenum, saab kohe aru, kui lugu ei tööta.
Kas usaldad autorina vaid iseennast või on Sul omad testlugejad või sisutoimetajad, kes annavad romaani valmimisprotsessis ausat tagasisidet?
Toimetaja ja kirjastuse esindajad annavad alati tagasisidet. Sarjade puhul on tagasiside mastaapne – produtsent, režissöör, operaator, kunstnik, näitlejad – kõik tõlgendavad lugu, kõik arutavad. Varasemalt oli see minu jaoks olulisem ja lasin ennast rohkem ka tagasisidest mõjutada. Nüüd alustan kirjutamist juba üsna selge visiooniga ja muretsen selle pärast, kas suudan oma visiooni võimalikult hästi realiseerida, mitte kas see visioon on õige.
Võib ka öelda, et on päris suur vahe, kas sa kirjutad seda, mis sulle meeldib, või sa tahad kõnetada publikut. Kui tahad kõnetada, siis on sellel omad reeglid. Stephen King on selle koha pealt väga hea näide – kui lihtsalt ta kirjutab. Tema lugude tuum on keerukas, tal on võrratu fantaasia, aga reeglina kulgeb lugu väga otse ja lihtsalt (straightforward). Ma olen 100% kindel, et ta suudaks kirjutada soovi korral nagu Proust või Houellebeck, aga ta sihib lugejat – ja lugeja eelistab lihtsust. Minu suur häda on see, et ma mõtlen väga keeruliselt, minu jaoks on keerukus huvitav, intuitiivne, ja ma näen tohutult vaeva, et püüelda lihtsuse poole. See looja jaoks raske lihtsus on oskus luua elu, mille tunnevad ära kõik, millele kõik kaasa noogutavad: nii on. Kuna me elame väga erinevaid elusid, on ühisosa ära aimamine tohutult keerukas.
On väga suur tunnustus saada lugejate sõnastuses neid iseloomustusi ja äratundmisi, mida olen soovinud luua. Maalikunstnik võib teha portree, aga kirjanik peab selle portree maalima ümber nurga, see peab tekkima järeldusena lugeja pähe.
Eesti algupärane krimikirjandus on väga ebaühtlase kvaliteediga ja kohati ikka veel lapsekingades. Milliseid ohte tasub krimi kirjutamisel vältida? Millele kindlasti tähelepanu pöörata?
Kirjandus täna on ebaühtlase kvaliteediga, sest igaüks võib kirjutada raamatu. Ja igal raamatul võib olla ka lugeja. Küsimus on selles, kust jookseb kvaliteedi ja kvantiteedi piir – liiga kvaliteetne teos on lugeja jaoks arusaamatult raske, madal kvaliteet viib alla lugeja võime kõrgemat kvaliteeti tarbida. Kui on tung kirjutada, siis inimene kirjutab, nagu ka laulab see, kes tahab – mitte ainult need, kes oskavad. Minu arvates on hea, kui inimene teeb midagi, mis ta õnnelikuks teeb. Kui hästi see välja tuleb, see on omakorda tähtis vaid sellest perspektiivist, kui oluline see tema jaoks on. Ma ka jorutan Nirvana laule näiteks, hea meelega. Keegi ei pea selle eest maksma ja ma saan olla lihtsalt õnnelik.
Kui midagi vältida, siis ma väldiks kahte asja: millegi ümberkirjutamist (teha oma versiooni kellegi tuntud loost) ning reaalelu sarimõrvarite portreteerimist. Jube paljude krimkade peamine häda pole mitte kehv teostus, vaid needsamad lood sajandas kastmes. Needsamad pilastajad, needsamad joodik-detektiivid. Elisabeth George’i “Pääsmiseks paljudele” oli mul hiljuti just selline kogemus: väga kvaliteetselt kirjutatud kohutavalt tüütu ja etteaimatav raamat.
Krimikirjanik peab ka nauditavalt valetama, varjama. Ta peab alati kirjutama kaks lugu: selle, mida lugeja peab kuni lõpulehtedeni uskuma jääma, ja selle, mis tegelikult juhtus.
Selleks, et hästi kirjutada, tuleb palju lugeda. Palun soovita kolme autorit, kelle krimkasid kohe kindlasti peab lugema. Miks just nemad? Mis on nende teostes see „miski“, millest tasuks õppida?
Agatha Christie – parim süžeemeister.
A. Conan Doyle – parim nappide vahenditega karakterite looja.
Rex Stout – parima minajutustaja, rikkaliku Archie Goodwini maailma looja.
Stephen Kingi soovitaks lugeda, et saada aru, mida lugeja täna ootab. Kingil on väga hea taju detailide suhtes, väga suur inimlikkus. Paljudel autoritel on tänapäeval probleem tegelastele hinge andmisega – ka tunnustatud autoritel. Tegelased kukuvad välja kalgid, patoloogiliselt isekad, empaatiapuudulikud. Kingil seda probleemi pole – isegi tema psühhopaatidel on oma veider, haige hing.
Drakadeemia esimenekrimi-kursus on peatselt algamas. Millega Sa julgustaksid kursusel osalema neid krimikirjanikuks pürgijaid, kes pole veel jõudnud „registreeru“ nupu vajutamiseni?
Kirjutamine on veel põnevam kui lugemine, sest sa saad kõike ise muuta. Kuigi sa võiksid teada juba alustades, kuidas su krimka lõpeb, võin lubada, et selle tegelik kirjapanek on algusest lõpuni täis ootamatuid pöördeid, mis ka sind ennast üllatavad.
Panin mõned soovitused ka kirja neile, kes tahaksid krimikirjutamisega kätt proovida. Loodan, et need on abiks!
—
Birk Rohelennu värskeim krimiromaan on “Kes tappis Otto Mülleri?”
—
Rohelend on külaline Drakadeemia kursusel “Krimilühijutu kirjutamine“. Kursus toimub 19. veebruarist 9. aprillini. Registreerumine toimub kuni 11.02.22 või kuni grupi täitumiseni.
Kursust juhendab Helen Pärk.
