7. novembril algab kursus “Kriminaalselt hea harjumus”, mida juhendab Helen Pärk. Helen loeb ise suurel hulgal krimiromaane ja seepärast uurisimegi tema kriminaalse kirjanduse eelistusi. Mida ta loeb? Miks ta loeb? Ja kuidas ta krimikursuse ülesehitusele läheneb?
Mis sa arvad, miks krimi lugejaid paelub?
Kriminaalsed teod, kahtlased surmajuhtumid ja mõrvad on paelunud inimkonda aastatuhandeid, nendes on midagi ebamugavalt erutavat, inimesi köidab lugu juhtunu taga, tahetakse teada saada, mis tegelikult juhtus. Toimunust sosistatakse, räägitakse valjuhäälselt, otsitakse vihjeid, tahetakse süüdlane kätte saada ja hukka mõista. Samas tehakse seda kõike tihtipeale lähtudes enda maailmavaatest, tõekspidamistest ja arusaamadest. Sellistel juhtudel jäävad sageli tahaplaanile asitõendid, tunnistajad, motiivid ning esiplaanile tõusevad emotsioonid, mis võivad pahaaimamatult tuua endaga kaasa ebaõiglust ja kahju.
Kaasaegne krimikirjandus on üles ehitatud sellele samale „ebamugavale erutustundele“. Turvalises ja tuttavas maailmas juhtub midagi koledat. Lugu hakatakse uurima mitmest vaatenurgast, otsitakse vihjeid, uuritakse asitõendeid, kuulatakse üle tunnistajaid ning jõutakse üheselt mõistetava lõpplahenduseni. Raamatukaant sulgedes on lugeja rahul, ta on ära lahendanud kriminaalse mõistatuse, saanud kogu vajaliku info, kogenud põnevust ning tundnud adrenaliinitulva tugitoolist lahkumata, vähem või rohkem elanud kaasa mõnele tegelasele, saanud kätte kurjami ning mis peamine, loo lõpus on talle tuttav ja turvaline maailmakord jälle taastatud.
Millised krimijutud ja -romaanid sulle endale kõige rohkem meeldivad?
Minu lugemislauale satub väga erinevat tüüpi krimi ja on ette tulnud ka seda, et mingeid lõike sooviks lugeda silmad tugevalt kinnipigistatutena. Naudin ma ennekõike nende krimide lugemist, millega autor on vaeva näinud: on see siis ajalooline taust (Abir Mukherjee, „Tõusik“), ajalooline isik (David Safier „Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis“), huvitavalt loodud keskkond (Nita Prose „Toateenija“), vihjed (krimi)kirjandusele (Anthony Horowitz „Minu harakamõrvad“), teatrile (John Bude „Surm valges pidžaamas“), kunstile (Philip Gwynne Jones „Veneetsia mäng“), filmidele ja teleseriaalidele (Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“) või muusikale (Agnes Ravatn „Seitse ust“).
Valdavalt on eelmainitud romaanid pusle-tüüpi krimid, kus tuleb loetelule kaasa mõelda ning kus vihjete ja valevihjete tuvastamine ning kurjami väljaselgitamine on omaette lõbus mõttemäng. Lugejana naudin ma vist kõige enam briti krimikirjandust, nii kaasaegset kui ka krimiklassikasse kuuluvat, näiteks samaväärselt Briti Raamatukogu krimiklassikasse sarja kuuluvate, unustusehõlma jäänud krimkadega Robert Galbraith’i (J. K. Rowling) Cormoran Strike’i lugusid. Positiivse poole pealt on meelde jäänud ka Cara Hunteri inspektor Fawley sari, mis teeb sügava kummarduse krimikirjanduse legendile Colin Dexterile, tema loodud inspektor Endeavour Morse’le, imelisele Oxfordile ning seal asuvale Thames Valley politseijaoskonnale.
Viimasel ajal olen meeldivalt üllatunud saksa krimikirjandust lugedes, seda nii brittidega võrreldava (musta) huumori kui ka põnevuse osas, näiteks on üheks selliseks „hea tuju krimkaks“ Karsten Dusse „Eneseabimõrvad“. Ilmselt väga paljud krimiseriaalide sõbrad ei tea, et saksa ühe kalleima ja hinnatuima telesarja „Babylon Berlin“ aluseks on saksa krimikirjaniku Volker Kutscher’i krimiromaanide sari, millest eesti keeles on kahjuks ilmunud vaid esimene raamat, mittemidagiütleva pealkirjaga „Märg kala“.
Krimikirjanduses on mind viimasel väga raske üllatada. Üks selline üllataja oli prantsuse kirjaniku Pierre Lemaitre „Alex“, romaanis on arvukalt üle keskmise julmi stseene, mis panevad silmi kinni pigistama, kuid loo struktuur ja ülesehitus on võrdlemisi haruldane ning seeläbi ka köitev. Põhjanaabrite krimist tooksin välja soome krimikirjaniku Antti Tuomaineni kindlustusmatemaatiku-krimitriloogia kaks esimest raamatut „Jänesefaktor“ ja „Põdravalem“, mis tõmbab lugeja tumeda huumoriga vürtsitatud seiklustesse seikluspargi majandamisel. Kindlasti on krimikirjutajal väga palju õppida geniaalselt Anthony Horowitzilt, kelle krimikirjanduslik pagas on muljet avaldav, lisaks sinna juurde arvukalt nii telesarjade stsenaariume kui ka kriminäidendeid.
Kodumaise krimi osas olen ma juba pikemat aega olnud väga kriitiline, seda rõõmustavam oli tõdeda, et Gert Kiileri verivärske krimka „Eranuhke ei armasta keegi“ on küll taotluslikult klišeedesse uppuv, tugevalt ameerika krimifilmidest ja -kirjandusest inspireeritud, kuid samas väga mõnusalt loetav retrokrimi, mis viib krimisõbrad 1961. aasta glamuursesse Viljandisse, mis asub Teise maailmasõja järgses Eesti Vabariigis. Kuigi aegajalt kiputakse Kiileri romaani nimetama ulmeks, just tegevuse asukoha tõttu, siis mina sellise paralleeliga ei nõustu. Mõte 1961. aasta Viljandist kui „mini Las Vegasest“ on samal ajal lummav ja intrigeeriv ning põhineb Viljandi sõjaeelse linnapea August Maramaa unistusel kujundada linnast hinnatud sisemaa kuurort, Kiileril õnnestub see sajanditagune idee muuta lugejate jaoks reaalsuseks.
Miks krimikursus sel korral nii mitmest erinevast etapist koosneb?
Drakadeemia esimene krimikursus „Krimilühijutu kirjutamine“ oli pigem akadeemilise suunitlusega, kus kursuse käigus analüüsiti krimiloo erinevaid komponente just lugeja/kriitiku pilgu läbi ning nende teadmiste pealt hakati ka oma lugu kirjutama. Lood, mis said kursusel alguse, on tänaseks jõudnud erinevate kaugusteni ning üheskoos loodame, et need jõuavad ühel hetkel avalikkuseni.
Kursus „Kriminaalselt hea harjumus“ (7. novembrist 10. detsembrini) mängib pigem ideesähvatustega, millest peaks kirjutamisharjutuste käigus tekkima krimipusle tükikesed. Näiteks ma tean, kes on mu detektiiv, kuid mis asja on tal sündmuskohale? Ma tean, kes on ohver, kuid kellel oli motiiv (ja võimalus) tema kõrvaldamiseks? Miks vedeleb kamina ees maas niidirull ja kas sellel üldse on mingit pistmist juhtumiga?
Kümne kirjutamispäeva tekstikatked on sisendiks kursuslase krimiloole. Igal tööpäeva õhtul on kõigil kursusel osalejatel võimalus lugeda ja tagasisidestada samal päeval kaaslaste poolt kirjutatut ning ennekõike innustada neid oma krimilugu edasi kirjutama. Iga tööpäeva alguses saavad osalejad lisaks ülesandele ka näpunäiteid ja soovitusi tekstikatke kirjutamiseks, seda juba krimikirjanduse teooriast lähtuvalt. Näiteks: Kuhu ja kuidas ikkagi peita vihjeid?
Enne kursuse silmast-silma lõpukohtumist Drakadeemias jääb kursuslastele kaks nädalat aega oma lugudega tegeleda ning esimene (mustand) versioon kokku traageldada. Viimasel kohtusel loeme kursuse ajal kirjutatud krimilugusid, tagasisidestame kaaskursuslaste tekste ning mis peamine – anname lubadusi, et loo lõppversioon ikka kindlasti valmis saab ja Drakateegi krimisõpradest lugejaid rõõmustab.
