Küsisime mõned küsimused kursuse “Täispika mängufilmi stsenaariumi arendamise” juhendaja Leana Jalukselt.

Kuidas sinu arvates Eesti filmil läheb?
Filmitööstuse rahastus suureneb järgmisel aastal märkimisväärselt, seega läheb väga hästi. Stsenaristidel on eriti hea meel, et ligi poole võrra suureneb ka arendusperioodi rahastus – ehk siis see faas filmi elutsüklist, kus meie kõige suurema töö ära teeme.

Mis filmi sa ise viimati vaatasid?
Mina vaatan viimasel ajal filme ja seriaale peamiselt kahel eesmärgil – leidmaks häid (või halbu) näiteid oma õpilastele ja referentsiks enda projektidele. Üks audiovisuaalteos, mida hiljuti vaatasin nii professionaalsest huvist kui meelelahutuslikul eesmärgil, on Bill Haderi seriaal “Barry”. Eestis pole seda kahjuks kusagilt vaadata, mina tellisin DVD-l Amazonist. Seriaal on kõikide nende Emmyde jm auhindade vääriline, mille ta on võitnud. Väga originaalne idee ja väga hästi kirjutatud, suurepärane töö karakteritega, väga ootamatud, kuid samas ka autentsed ja usutavad süžeepöörded.

Nimeta mõni suur viga, mida algajate stsenaariumites täheldanud oled.
Süžee, süžee, süžee ja ei mingit karakteri arengut – tegevustikku on nii, et tapab, aga miks ma seda lugu loen või vaatan, üldse aru ei saa. Ei ole kedagi, kellele kaasa elada, sest ei osata karakteri motivatsiooni ja reaktsioone nähtavaks teha.

Nimeta midagi, mis stsenaariumi suurepäraseks teeb.
Köitev, intrigeeriv, empaatiat tekitav karakter – keegi, kellega me selle filmi- või seriaaliloo kaasa tahame teha. Superkangelased võluvad mind ainult ühel põhjusel – kõige sügavamalt elan ma kaasa tegelastele, kellega ma saan suhestuda. Mulle meeldib, et tänapäeval ei pea tegelased enam “meeldivad” ehk “likeable” olema – nad peavad olema ainult “relatable” ehk “suhestutavad”. Raske on kaasa elada kellelegi, kes on täiuslik – nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Palju mõnusam on ohte, avastusi ja läbikukkumisi teha koos kellegagi, kes ei saa asjaga paremini hakkama kui mina ise samas situatsioonis.