Kuidas elab ja millest mõtleb Kaur Riismaa?

Kaur Riismaa on Drakadeemia esimese lennu vilistlane. Tema kursusetöö, täispikk näidend „Tulvavesi vaatama“ saavutas ka 2009. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel äramärkimise. Tänaseks on Kaur avaldanud mitmeid luulekogusid, hulgaliselt artikleid, neli romaani ja pälvinud hulgaliselt tunnustust auhindade ning stipendiumite näol. Sellest, et Kaur on riikliku tähtsusega kirjanik, annab tunnustust ka tõsiasi, et möödunud nädalal valiti kirjanikupalga saajad ja Kaur on nende seas.

Meie tahtsime teada, kuidas Kauril läheb, mis tal mõttes ja teoksil.

 

Palju õnne romaani „Jaanalind, kägu, kajakas“ puhul! Mida sa selle kohta tahaksid öelda huvilisele, kes raamatut veel lugenud pole?

Ära karda seda teksti. Ja ära karda tööd, mida see tekst võibolla lugejalt nõuab. Ma ei kirjuta selleks, et lugeja saaks raamatu sisse ära uppuda ja unustada kõik enda ümber. Vastupidi, tahan, et lugeja minuga kaasa mõtleks ja vaataks maailma romaani lugemise ajal ning järel ka sellest vaatevinklist, mida ma talle pakun.

 

Mis sul praegu teoksil on?

Kirjutan romaani, nagu ikka, ajast ning ajatajust.

Mõni aasta tagasi istusin aias õunapuu all ja lugesin uudist tsunami kohta, mis ähvardas randa kuskil Tais. Kusjuures tsunami laine polnud veel randa jõudnud, see oli alles teel. Seal rannal jooksid inimesed oma elu eest, mina lösutasin ripptoolis. Need kaks olevikku nagu ei kuulu kokku, aga meedia ühendab kaks ruumiliselt kauget punkti üheks tervikuks, üheks olevikuks. Saja aasta eest läbis sündmus esmase narrateerimise (näiteks ajakirjanik kirjutas sündmuse tagantjärele lahti), tänapäeval jõuab olevikuhetke väga palju toorest teavet, ja kõik tundub personaalne. Me oleme väga tundlikuks muutunud. 21. sajandi inimese jaoks on käesolev hetk nagu mingi müütiline koletis, kimäär: kits, lõvi ja madu üheskoos. Kuidas sellele koletisele vastu astuda? Jutustades, narrateerides; romaanis „Jaanalind, kägu, kajakas“ lasen ühel tegelasel öelda: „Olevik on ainult veel jutustamata minevik“. Me jutustame lugusid, et tappa koletis.

Käsiloleva romaani tegevus toimub peamiselt 1922. aasta kevadel Pariisis: märtsi lõpus on Albert Einstein tulnud Pariisi, et anda loenguid oma relatiivsusteooriate kohta (loengutel viibis ka mitmeid Prousti romaani „Kadunud aega otsimas“ prototüüpe). Aprilli algul kohtub Einstein Henri Bergsoniga ning läheb tollega tülli. Bergson on muuseas abielus Prousti nõbuga. Maikuus kohtuvad Joyce ja Proust hotellis Majestic ja peamiselt virisevad tervise üle. Joyce on maani täis ja Prousti vaevab sedapuhku tema sisikond. Minu romaani tegevus hargneb nende suurte kohtumiste ümber: mõlemal puhul saab rõõmu või kahetsusega nentida, et „inimene pole enam kõigi asjade mõõt“.

Loodan, et see romaan saab ilmuda 2022. aasta kevadel.

 

Ütle drakadeemikutele mõned head soovitused kirjutamise kohta.

  1. Mitte kõik lood ei taha olla jutustatud selles vormis, mida sa paremini valdad. Mõni lugu on mõjusam romaanina, mõni sonetina, kolmas haiku ja neljas stsenaariumina. Kirjuta arenemiseks vahepeal reportaaže, koosolekumemosid, mõtle välja restoran ja kirjuta selle arvustusi Google’i jaoks eri klientide silme läbi jmt. Matki teisi: kirjuta nagu Hemingway, Brecht, Proust, Krull või Ehin. Eri žanride ja stiilide valdamine aitab sind blokist või nõutusest üle.
  2. Õpi tundma eri loo struktuure, näiteks hero’s journey, save the cat, novell vmt. Kui su loo struktuur on lihtne, klassikaline, võid eksperimenteerida eri vormidega ja lugeja ei lähe kaotsi.
  3. Planeeri oma aega ja leia paar tundi iga päev samal ajal, mis on mõeldud ainult kirjutamiseks (ütle pereliikmetele, et kui maja ei põle, sind ei segataks). Ka materjali leidmine on kirjutamine: sa kategoriseerid ja seostad. Inspiratsioon ei ole midagi müstilist ja hoomamatut, inspiratsioon tekib seoste nägemisest.
  4. Hoia eeltöö ja kirjutamine lahus. Kui sa pead kirjutamise ajal hakkama otsima näiteks tanu nimetust Normandias 1850. aastatel, lõhud ära oma rütmi ja mõte läheb rändama. Järgmisel hetkel oled Youtube’is ja vaatad videot Marsi koloniseerimise kohta.
  5. Kui sa kirjutad, siis kirjuta. Romaani puhul on hea endale seada kindel arv lehekülgi, millest vähem ei tohi ja rohkem ei saa. Lõpeta selleks päevaks kirjutamine kõige huvitavamal kohal, nii et sa järgmisel päeval tahad töö juurde naasta.
  6. Tee midagi muud. Leia endale hobi, mis sind paelub ja milles tahad areneda. Iga pikema töö puhul tuleb ette „ma olen absoluutselt, põhjani andetu“ hetk. Sellele lisandub: „aga kirjutamine on ju ainus asi, mida ma oskan“. Hobi hoiab sind sel ajal vee peal: jah, ma olen kirjanduses andetu, aga olgu peale, kitarri mängin ma päris hästi. Harjutad mõni päev arpeggiosid ja märkamatult hiilid laua taha tagasi.

 

Mida sa tahaksid 2020. aasta kokkuvõtteks öelda iseenda, oma kirjutiste ja üldse elu kohta?

Hea aasta oli. Süvenemist nõudvate tööde jaoks on kõiksugu katkud ideaalsed. Newtongi põgenes oma õunapuuaeda Woolsthorpe’is katku eest.

 

(Foto: Johanna-Mai Riismaa)

Sisene eDrakadeemiasse