Kirjutamisnädala viimases ülesandes tuli kirjeldada mõnda maastikku, kasutades mitteinimlikku perspektiivi. Siit saad lugeda, millised vaatepunktid leidsid Maarja-Liis Elland ja Katariina Kilk.
Nende kahe tekstiga saabki lugemisnädal läbi. Aitäh autoritele kirjutamast ja lugejatele lugemast!
Säilitagem inimlikkust ja empaatiat kõige elava ja hea suhtes, mis teisi ei kahjusta. Ja mäletagem, sest unustamine võib luua me haprasse maailma ebaõiglust veelgi juurde.
Lageraie
Autor: Katariina Kilk
Kõik on läinud. Olen jäetud üksi. Kõik on läinud. Neist on alles vaid väike osa, õnnetu tükk, mida ma ei suuda vaadata. Esimest korda kõigutab mind tuul, ma tunnen end alasti. Näen kaugemal teisi, ent ma ei kuule, millest nad kõnelevad. Nad ei ole minu moodi, vaid paar on samamoodi heledad. Ma tunnen endas ikka seda hirmsat heli. Need olendid ning nende asjad, mis kõlasid kohutavalt kui välk. Nemad tegid kõik lagedaks. Nende pärast langesid teised. Ka enne võis seda juhtuda, kui taevas oli tumehall ning tuul tugev. Siis langesid vaid üksikud, nõrgemad ja vanemad. Nemad ei valinud aga nõrku ja vanasid, nad võtsid just kõige tugevamad. Nad võtsid kõik!
Mina seisan nüüd siin. Linnud lendavad segaduses ringi. Nad ei saa aru, kuhu teised kadusid. Ka mina ei saa. Ma olen neid olendeid, kahel jalal, ka pärast näinud, aga nad pole sellised, kes enne käisid. Neid on palju vähem ja nad liiguvad eemal. Mõnikord lihtsalt edasi-tagasi, teine kord teelt kõrvale kaldudes, ent siis lähevad tagasi teele. Nemad ei hävita.
Miks mina jäin?
Ma ei tea.
Ma ei tea
Ma
ei
tea.
– Kasepuu
Haug järve põhjas
Autor: Maarja-Liis Elland
Erkrohelised väädid jõnksuvad ühes taktis ikka paremale ja vasakule, tantsiva väädikimbu vahel sihvatab vilksamisi hõbedasi jutte. Nii kaugele, kui silm seletab, hõljub ümber ja paitab külgi lõputu ebamäärane kooslus, millest muist sajab ülevalt, sealt kust valgus ja muist tõuseb siit, libedate kivide ja kobruliste lehtede vahelt. Suured lehed kõditavad selga, andes märku oma pakutavast varjust. Ometi imbub siiagi valgust, niisama kollakaspruuni, kui selles liuglevad kärbatanud heinad, mis lõputus liikumises oma viimset tundi mädanevad. Valgus on veel ere. Lehed pakuvad varju…
Tantsiva väädikimbu vahel sihvatab vilksamisi hõbedasi jutte. Nii kaugele, kui silm seletab, hõljub ümber ja paitab külgi lõputu ebamäärane kooslus, millest muist sajab ülevalt, sealt kust valgus ja muist tõuseb siit, libedate kivide ja kobruliste lehtede vahelt. Suured lehed kõditavad selga, andes märku oma pakutavast varjust. Ometi imbub siiagi valgust, niisama kollakaspruuni, kui selles liuglevad kärbatanud heinad, mis lõputus liikumises oma viimset tundi mädanevad. Valgus on veel ere. Lehed pakuvad varju…
Tantsiva väädikimbu vahel sihvatab vilksamisi hõbedasi jutte. Nii kaugele, kui silm seletab, hõljub ümber ja paitab külgi lõputu ebamäärane kooslus, millest muist sajab ülevalt, sealt kust valgus ja muist tõuseb siit, libedate kivide ja kobruliste lehtede vahelt. Suured lehed kõditavad selga, andes märku oma pakutavast varjust. Ometi imbub siiagi valgust, niisama kollakaspruuni, kui selles liuglevad kärbatanud heinad, mis lõputus liikumises oma viimset tundi mädanevad. Valgus on veel ere. Lehed pakuvad varju…
