Kirjutamisnädala neljas ülesanne oli kirjutada lühike lugu endale olulisest helist. Valisime meile saadetud tekstide seast teile lugemiseks Marise, Signe Heibergi ja Veiko Heibergi tekstid.
Head lugemist!
Hääletuks
Autor: Maris
Uus tuksuv hing on, jaa, juba kuulengi, et on, saanud hoo mu südame all ruttavas rütmis nii päris tõsitukslikult ühist elutantsu tantsida. Kartsin jälle siin ruumis kõlanud vaikust, mis leppimisse ei mahu. Otsin jõudu leinapisarate vahelt rõõmu- ja tänupiisad kasvatada suureks ja pumpan need mööda põski suunurkadeni. Kütsin sealt langenud naeratuse jälgedelt külma jäisuse ja elame. Ja algame. See tants on alanud ja kestab. Palun tuksu valjult üle hirm, mis Tehnika tänaval tagant sisse sõitnud tehnilise ekraani vaataja gaasipedaalile astumise järel tappis igatsuse ja kokkusaamise lootuse. Astume mööda möödavaatajatest, vaatame mööda otsasõitjatest. Kõige elusam ja ilusam hääl on loote südame hääl. Kõige hapram ja kõige tugevam. See on hääl, mis laulab, et minagi olen kõige hapram ja kõige tugevam.Tuks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm, tants-tants-tants, tants-tants-tants.
Kõige olulisem heli
Autor: Veiko Heiberg
Fjodor istus läppunud näoga kõrtsitoolil ja kuulas külastajate jutuvada ja röökimist. Kuu aega
tööd alandaval tööpostil olid läbi saanud ja sellele oli järgnenud, nagu ikka, alandav palgapäev. Ees seisis alandusi täis õhtu, mille jooksul ta prassimise ja hasartmängude peale kulutas reeglina ära enamuse oma rahast. Sellelele järgnes päris kindlasti kohe alandav hommik kodus.
Vahel mõtles Fjodor jumalast. Miks ikkagi pidi see nii olema? Jumala hääl ei olnud teda kõnetanud. Kuigi ta oli kuulnud lugu naaberkülast, kus üks noor mees väitis, et elab sünkroonis jumala tahte ja sõnaga. Fjodor nägi läbi suitsuvine pöörlevat ruletilauda ja taipas, et see ei olnud sünkroonis laes keerleva suure ventilaatoriga. Ka tema taskus olev rahapakk ei tahtnud kuidagi olla sünkroonis õllekruusidega, mida ta enda ümber nägi. Midagi oli kogu aeg valesti. Kogu elu. “Kas üldse, nagu põhimõtteliselt, on see võimalik, et Jumal mulle andestab?”, oli ta küsinud viimati kirikus pihil käies. Läbi kardina adus ta kirikuõpetaja nägu – see näis sel hetkel tarduvat, veidi kergitatud lõuaga, justkui oodates, et Fjodor jätkab.
Öösel hiilis ta koju. Jumalat ei olnud. Oli hoopis Olga. Õnneks Olga magas. Hommikul ärkas ta
seepeale, et Olga tuuseldas voodi ees tema pintsakutaskute kallal. Fjodor pigistas hirmus
silmad täiest jõust kinni. Oma vaimusilmas nägi ta kirikuõpetaja avanevat suud. Siis see tuli: “SA VIIMANE SITANE KASUTU KAABAKAS!!!!”. See peatamatu heli lõikas sisse. Ja veri Fjodori
kehas läks sünkrooni kõigi maailma kelladega.
Ööhääled
Autor: Signe Heiberg
Heliliselt on kõige huvitavam nähtus öö. Kui viibid öises linnas, kuuled mänglemist heliredeli
madalamatel toonidel, sekka mõned kõrged, aga hoopis teistsugustes helistikes kui öises
looduses. Seal näitab öö oma tõelist talenti helistike sõrmitsemisel. Iga tund südaööst
hommikusse toob öölavalaudadele uusi esitajaid ja mõned taustategijad ei lahkugi. Ööl on
oskus täiuslikult orkestreerida ja osasid inimesi inspireerida.
“Oled sa üleval? Kuula.”
“Ah.”
“Kuula, ööhääled.”
“Ma tahan magada.”
“Mina kuulan.”
“Edu.”
“Kuule, kas sa oskad öelda, mitut heli sisaldab ööhääl?”
“Mul on homme tööpäev.”
“Ma küsin guuglilt.”
“Las ma uinun.”
“Ma ei saa uinuda. Ööhääl paneb mind elama.”
“Kui sa mul magada ei lase, ei arvesta sa minuga.”
“Olen väga vaikselt, uinu palun.”
“Kurat, aga ma ei saa enam.”
“Kuulame siis koos, küll uni tuleb.”
“Ma tahan magama jääda!”
“Kas ma keelan?”
“Takistad!”
“Sina takistad mul ööhääli kuulata.”
