Kas pole kummaline mõelda, et „Star Warsi“ film tuli välja samal aastal, kui Prantsusmaal veel kurjategijaid giljotiiniga hukati? Või et kuninganna Elizabeth II ja Marilyn Monroe on tegelikult samal aastal sündinud?

Mihkel Seeder, kes võtab seekordse näidendi kirjutamise kursuse fookusesse aja, on samuti kõigi nende asjade üle mõelnud. Kuna Mihkli endagi sõnul on aeg väga mänguline vahend, uurisime, mis seos on kirjutamisel ajaga ning kuidas Mihkel ise seda tajub.

Kust tuli mõte võtta näidendi kirjutamise kursuse fookusesse aeg?
Idee sain Siret Campbellilt. Hakkasin siis aega fookus-kursuse konteksti sobitama ja mõistsin kiirelt, et näitekirjaniku jaoks on tegemist äärmiselt põneva uurimisobjektiga. Kuna aeg on niivõrd mänguline vahend, siis on mu eesmärk teha ka mänguline kursus.

Nimeta mõni hetk, kus aeg on sinu jaoks äkitselt täiesti uue tähenduse saanud.
Esimene avastus on seotud tajuga. Mäletan lapsepõlvest peale juttu, et aeg on igaühele erinev – pisipõnnile võib üks pärastlõunagi olla lõputu, raugal aga lendavad aastad märkamatult mööda. Nüüd, kui mul on turjal pisut üle 11 000 elupäeva, pean tõdema, et ma vaiksetviisi juba märkan seda kiirenemisprotsessi. Ja aeg mitte ainuüksi ei kiirene, vaid muutub ka aina nähtavamaks. Mulle vahel tõesti tundub, et ma näen aega liikumas – näiteks puude varje silmitsedes. Ja kui see protsess süveneb, siis pole ime, et varsti saabki aeg vaid lennata!

Teine avastus on seotud aja ja mäluga. Ja vana tõdemusega, et inimese mälu pole kronoloogiline. Seda tõeliselt aga olen kogenud siis, kui vanaemaga vesteldes hakkab ta ühtäkki meenutama enne mu sündi toimunut nii, nagu peaks minagi seda mäletama. Nendel hetkedel tabab mind alati kirgastav kujutluspilt, kuidas vanaema peas saan ma trehvata oma eellastega ning kogeda aega enne minu aega. Selles on midagi äärmiselt inspireerivat.

Mis on kõige huvitavam mõte või teadmine, mille kursuseks valmistudes kusagilt leidnud oled?
Kasutan võimalust raamatusoovituseks: Alan Burdicki „Miks aeg lendab?”. See on muhe ja meelelahutuslik lugemine, mis annab võimaluse mõelda ajast väga erinevate nurkade alt.
Noh, ja eks jätkuvalt on kütkestav (ent veel lõpuni hoomamatu) mõttekäik, et aega pole tegelikult üldse olemas.

Kui sa peaksid aega joonistama, siis mis kuju, värvi ja suurusega ta oleks?
Mul on vist õige pisut sünesteetilisi kalduvusi, sest minu jaoks on näiteks aastal alati olnud kindel kuju. See on ovaal, mis liigub vastupäeva. Talv asub all, suvi üleval. See kujund on mu peas olnud nii kaua, kui mäletan. Ja isegi kui ma ei mõtle sellele, siis positsioneerin end alateadlikult alati sellel ovaalil. Hetkel, jaanuaris, istun küll üsna all augus, aga juba terendab ees tõusukaar.

Mis tundeid tekitab väljend “aegade algusest peale”?
Igaks juhuks rõhutan, et „Fookus: aeg” keskendub ennekõike kirjutamise tehnilisele poolele. Aeg on oluline ehituskivi, mille abil lugu haaravalt üles ehitada. Niisiis keskendume struktuurivõtetele, aja manipuleerimisele, lineaarsuse ja kronoloogia lõhkumisele jne. Kui aga juhtub, et meie vestlustest ja analüüsist võrsub aja kohta mõni ootamatu mõte või lausa nägemus, kuidas ajast näidendi peategelane teha, siis on see suurepärane areng. Ja võib-olla jõuame ka selleni, mida ikkagi tähendab „aegade algusest peale”.

(Foto allikas: https://dearphotograph.com/)

Sisene eDrakadeemiasse